Igapäevaselt tekib inimestel oma ümbrusega rohkemal või vähemal määral suhestudes ikka mõni juhtum, mida hiljem meenutada. Paljudel juhtudest võib meenutusi nimetada ka suupärasemalt lugudeks, mis suust-suhu liikudes saavad juurde mõned lisavärvid või aja jooksul lihtsustub algselt öeldu. Vahel on need meenutused seotud konkreetsemalt mingi kohaga ja sood ei ole siin erandid. Siiani on laiemale avalikkusele enamteada just Eesti viie rahvuspargi territooriumiga seotud kohapärimus, mis on kättesaadav ka Maa-ameti kodulehelt (rahvusparkide mälumaastikud).

Püüame projekti jooksul analoogselt koguda kõigi kuue projektiala kohta võimalikult palju kohapärimust nii erinevatest admebaasidest kui kohalikelt elanikelt. Laukasoo on ainuke soodest, mis jääb (Lahemaa) rahvuspargi territooriumile, sestap on vähemalt üks kohapärimuslik viide sealt leitav. Ülejäänu on vaja alles koguda…

Aga etteruttavalt olgu siia lisatud mõned põnevad kohad internetiavarustes, kus leidub head-paremat vana vaimuvara:

• Digar.ee – rahvusraamatukogu digi-arhiiv
  
• Dea.digar.ee – perioodika digi-arhiiv
  
• ETERA.ee – TLÜ akadeemilise raamatukogu e-teadusraamatukogu; nt on seal digitaliseeritud kujul olemas kõik Pioneerid
  
• (Ilu)kirjanduse andmebaas – autori- ja märksõnaotsing
• lüürika – laulusõnadest saab värvika ülevaate
  
• Mois.ee – portaalist leiab mõisate ja kihelkondade lühiajalugu
• kivike – kirjandusmuuseumi virtuaalne kelder (Kirjandusmuuseum on tervikuna üks suurepärane varasalv)
• Rahvusarhiivi kaardirakendus

-- Kõik -- Laukasoo Feodorisoo Sirtsi Tudu Soosaare Ohepalu Sorteeri Pealkiri

• • Pealkiri14-haruliste sarvedega põder
  • Täpsem asukohtSirtsi soo
  • Sisukirjeldus"Sirtsi peatuse juures asub ka see Sirtsu soo, kus salaküttide polt äsja maha lasti 14-haruliste sarvedega põder, mis kaalus 30 puuda, oli kõrge 7 jalga ja selle tapjate ülesandmise eest lubatakse põllutööministeeriumi poolt 150 krooni autasu."
  • ViideKaja, nr 266, 10. nov. 1934 "Läbi Virumaa džungli"
• • PealkiriHaldjas asub elama Tudu järve
  • Täpsem asukohtTudu hiis, Tudu järv (Järvesoos)
  • SisukirjeldusTudu mõisa ja vana koolimaja vahel asus tihe metsasalk, mida kutsuti “Hiieks”. Seal olevat endistel aegadel ohverdatud Ukule. Hilisemal ajal oli levinenud inimeste seas jutt, et seal elevat haldjas, kes ennast näitavat vahest noore mehena, kord noore naisena. Kui mõni inimene sinna metsa läks ja sattus haldja jälgedele, siis ei saanud ta sealt ennem välja, kui kukk keskööl laulis, siis kaotasid haldja jäljed oma mõju. Kui mõis läks teise omaniku kätte, siis saatis see teomehed Hiie metsa puid raiuma. Sellest kohkus ja vihastas haldjas ja laskis kuuldavale hoigeid ja kriunumist. Ühel udusel varahommikul, kui jälle töömehed olid oma tööl, oli keegi lesknaine näinud, et Hiie metsast tuli välja pikaldaste sammudega noor inimese kuju, uduloori taoline riie üle õlgade visatud. Ühes käes suur kuld lusikas, teises käes hõbevaagen. Haldjas sammus otse üle põldude Tudu järve suunas ja sest saadik usutigi, et haldjas olevat asunud elama Tudu järve ja selle ümbrusesse (ERA II 218, 139/41 (2) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k. < Viru-Jaagupi khk., Kaukvere k. - Vilma Miilo < Karl Miilo, 44 a. (1939); ERA II 217, 152/3 (3) < Viru-Jaagupi khk, Roela v, Tudu k < Kaukvere k - Evald Tarve < Anette Tarve, 39 a (1939)).
  • ViideERA II 218, 139/41 (2) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k. < Viru-Jaagupi khk., Kaukvere k. - Vilma Miilo < Karl Miilo, 44 a. (1939); ERA II 217, 152/3 (3) < Viru-Jaagupi khk, Roela v, Tudu k. < Kaukvere k - Evald Tarve < Anette Tarve, 39 a (1939)). Suur tänu Lääne-Virumaa looduslike pühapaikade inventeerijatele Laura Mäemetsale ja Mari-Ann Remmelile!
• • PealkiriHirm Tudu haldja ees
  • Täpsem asukohtTudu hiie koppel, Tudu järv Järvesoos
  • SisukirjeldusÜks kardetavamaid kohti on olnud Tudus Hiie koppel. Sääl on nähtud haldjast ühe kena neiu näol, juukseid kammimas ja laulmas. Seda on kardetud. Kui hakatud sääl seda metsa vähendama, on see kena neiu läinud nutuga alla rabasse Tudujärve. Sääl koplis olevat olnud ka väga palju hunte. Hobused olevat käinud sääl koplis söömas. Mehed kõrtsi ukse pääl vaadanud, kuidas hundid hobuseid taga ajanud. Kuid sinna ei tohtinud keegi minna, kardeti haldjast. ((ERA II 218, 529/30 (1) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k., Varbola t. - Laine Luhtla < Otto Karpa, 78 a. (1939)).
  • ViideERA II 218, 529/30 (1) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k., Varbola t. - Laine Luhtla < Otto Karpa, 78 a. (1939). Suur tänu Lääne-Virumaa looduslike pühapaikade inventuuri tegijatele Laura Mäemetsale ning Mari-Ann Remmelile!
• • PealkiriJutt Kingu Krõõdast
  • Täpsem asukohtPalmse mõisa ümbrus
  • SisukirjeldusEndisel ajal elanud Palmse vallas Võhma külas Kingu talus perenaine, Krõet nimi, keda külarahvas suureks nõiaks pidanud. Kingu ja Rünga talu olnud üleaedsed. Kingu Krõet oli Rünga rahva kõigest töövaevast - kraamist, viljast ikka ka omale muist nõidunud, ainult musta härja tööst ei ole ta omale jaksanud midagi saada. Kord on Rünga rahvas Kingu Krõedale kelmustükki teinud: hakanud tuulama, pole aga sarja sisse mitte üskeid (vilja) pannud, vaid kuuseokkaid. Kingu Krõet teinud ka oma rehealuse väravad lahti ja hakanud ka tuulama - muidugi teada, Rünga rahvalt omale vilja nõiduma, aga et Rünga rahvas vilja ei tuulanud, vaid kuuseokkaid, siis on ka Kingu reiealuse põrandale kuuseokkad vilja asemele jäänud. Selle koerustüki üle olnud Kingu Krõet väga pahane ja tasunud seda kõik Rünga rahvale tublisti kätte. Kord olnud pühad tulemas. Kõik Võhma küla perenaised valmistanud pühadeks paremat toidupoolist ja mehed keetnud õlut. Kingu peres pole justnagu teatudki, et pühad tulemas on. Mehed teinud arhipäeva tööd edasi ja va Krõet maganud hooleta ahju peal. Pühade õhta tulnud kätte. Kingu sulane istunud voodi sõrval ja kurtnud: "Pühad käes, teistes peredes kõik rõemsad, söövad ja joovad, aga mis meil - ei midagi!" Krõet aga öölnud: "Ära kurda, meesi, küll meil ka ikka on, et võime süüa ja juua ja rõemsad olla. Minge aga tooge keldrist ära, küll seal ikka meie jauks on." Sulane ja tüdruk läinud keldri, arvates, et perenaene neid muidu vintsutada tahab, sest nad teadnud ju hästi, et sinna midagi pole pandud. Imestades leidnud nad aga sealt suure lahatud sea, suure vaadi õlut ja rohekste kõike pühadekraami. Seda oli siis jällegi Krõet teistest peredest nõidunud ja muidugi ikka naabru - Rünga rahvalt kõige soolasemalt. Kingu peres on küll väga harva loomi tapetud, aga värsket lihaleent on Kingu rahvas ühtepuhku söönud ja sulasel, kui mõisas rehel on käinud, olnud ikka värske liha märsis. Kord tulnud Rünga sulane Kingule ja Kingu rahvas on parajaste söönud. Kutsutud siis ka Rünga sulane sööma. Rünga sulane hakanud sööma ja pannud jalad risti. Krõet läinud ja tõmmanud jalad ristist lahti. Sulane pannud jälle uueste jalad risti. Krõet tõmmanud jälle lahti. Sulane tõmmanud kolmandat korda jalad risti. Krõet tõmmanud ka jälle lahti, siis on aga ka sulane ise surnult laua tagant pingi pealt maha langenud. Kingu sulasele olnud see aga väga imelik, et kust perenaene ometi ikka seda värsket liha saab ja hakanud teravaste perenaese järele luurama. Kord hakanud perenaene jälle leent keetma, vesi keenud tulel, sulane saanud aga asjast aru ja pugenud parsile ja jäänud, ootama, mis liha perenaene pada toob. Varsti tulnud perenaene ja visanud koera prantsti üle ukse toa põrandale, tõmbanud naha seljast ära ja pannud pada keema. Nüüd saanud siis sulane teada, kust perenaene alati värsket liha saab: see olnud ju kõik koerte liha, sest sagedaste on üks suur hall hunt Võhma külast ja mujalt koeri ära viinud. Aga see pole mitte hunt olnud, vaid va Kingu Krõet, kes ennast vahel hundiks on muutnud. Palmse mõisas on Krõet ka vargal või nõidumas käinud. Kord kannud ta sealt ühe sälituse rukkid põlle sees ära. Kord tahtnud Krõet Sagadi vallast Lahe rannast üht suurt kivi Palmse valla Laukasoosse põlle sees kanda. Põllepaelad läinud aga Palmse mõisa väljal katki ja kivi kukkunud sinna maha. Kivi teavad vanad inimesed veel praegu Palmse mõisa väljal näidata ja nimetavad seda Kingu Krõeda kiviks..." Ja edasi saab lugeda Kingu Krõõdast juba M. Hiiemäe raamatust "Virumaa vanad vaimujutud".
  • ViideMall Hiiemäe (2015) Virumaa vanad vaimujutud. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv. Viru Instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. Rakvere-Tartu, lk 233-235.
• • PealkiriLaukasoo (Lahemaa RP)
  • Täpsem asukohtLaukasoo
  • SisukirjeldusMetsapõletamisest ja puieveost. 1868. aastal olid suured metsapõlemised. Põles ära Araka soo mets, et jäid poolpõlend puud järele. Araka on suur soo, Loobust (Tallinna maanteel) paremat kätt mere poole, 3-4 versta eemal metsameeste perede juurest (oli kaks peret). Sealt sai osta põlend puid 25 kop. Koorm. Ise pidi maha raiuma. Seal oli metsaülemaks Jaan Toomingas, endine Aaspere mõisa toapoiss. Tema elukoht oli maantee kaldal, siinpool Loopu üks verst maad, ja nimetati Liiva koht. Sinna makseti pärast raha, kui metsast koormaga tuldi. Sealt muidu koormaga mööda ei saand, kui pidid raha ära maksma. Ma olin Kruusenbergil sulaseks ja vedasin talle suured virnad (pinud) ahjukütet õue. Käisin ka Araka metsast puid vedamas. Talust sinna metsa sai üle 20 versta. Obune oli Kruusenbergil ea, et oli ea temaga töötada. Kui suvel kündsin, siis ise laulsin. Perenaine ütles, et on ilus kuulata, kui sa laulad. Peremees kosis selle naisterahva (aidamehe lese) raha pärast. Nende vahekord oli paha. Tüli ja riidu oli seal palju. Ma tüli ei tahand. Mees tegi naisega kiusta. Kui tuli koju, ise oost lahti ei teind ega rakke pand.
  • ViideERAII 272, 449/50 (10) < Haljala khk., Aaspere v., Sauste as. – J. A. Reepärg < Jakob Pilli, s. 1857 (1940)
  • Veebilinkhttp://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=MA22&user_id=at&bbox=594802.871051645,6590710.38181722,614788.078028159,6608711.07641873&LANG=1
• • PealkiriLuusaare
  • Täpsem asukohtTudu soostik, Luusaare raba, Luusaare (soosaar)
  • Sisukirjeldus"Vanade eestlaste poolt maha jäetud varandusest kuuleme aga ühe õige verise peatüki läbi. Põhjasõja ajal läinud suurem hulk eestlasi varju Muuga mõisast Tudu poole asuvasse soosse, kuhu ehitatud põgenemiseks laudadest tee läbi raba, mis peale edasijõudmist viimaste tulijate poolt jällegi ära lõhutud. Nii et vanelane ei oskaks põgenejaid leida üles. Kellegi äraandja poolt saanud venelased aga eestlaste asupaiga siiski teada ja keset sood pietuval saarekesel tapetud eestlased viimaseni maha. Hiljem ristitud see soo selle verise sündmuse tõttu rahva poolt Luusaare lagedaks. Nende eestlaste kaasavõetud varandus jäänudki rabasaarele mahamaetuna peitu ja teatakse kõnelda, et seda varandust olevat käidud otsimas veel hiljutistel aastatel. Peale poolpõlenud puuroigaste polevat aga sel korral otsijad midagi leidnud, kuna kaevamist takistanud külmanud maapind."
  • ViideVirumaa Teataja, nr. 19, 13. veebruar 1935 Sama lugu pajatab ka Juhan Lepasaar oma raamatus Sooradadel (lk 56-59), kes kirjeldab Luusaarega seonduvalt veel üht lugu: "Muistendis räägitakse mingist siinsest eestlaste sõjateest. Siia taganenud sõdalased meelitanud neid jälitama tulnud raudrüüs ordumehed rabateele, kuhu nad eksitatud ja uputatud." (lk 56-57)
  • Veebilinkhttp://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=virumaavana19350213.1.3&srpos=11&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-luusaare---------
• • PealkiriMiks Tudu järves kala (enam) ei ole?
  • Täpsem asukohtTudu hiis, Tudu järv (Järvesoo järv)
  • SisukirjeldusTudus on iis. Seal on iga aasta üks loom ja inime ära kadund sinna iide. Seal on old üks saksa neitsit, sel old laud seal ülevel ja kõik oma kohvitassid ja söömakraamid seal peal. Kes lähänd, see kadund. On tuld üks soome vanamoor ja lausund tema sealt ära. Saksa naisterahvas lähänd üle väila punases riides ja ise nutt, üks kolmekuningapäeva omiku on old. Siis lähänd Umbjärve. Este on kala sealt küll saand, aga sest maalt enam ei saa, kui see neitsit sinna on lähänd. Siis üks mees on lähänd püüdma sealt kala lapse varru ajast. Püünd kala ja neitsit öeld: Anna see mulle, kelle pärast sa püiad! Mees luband anda temale selle. Mees tuld ära sealt järvelt ja mõeld: Ma panen lapse nimi Maarja, sa ei või Jeesusele kedagi teha! Siis need kalad on kadund kõik mehe reest ära, üks kala jäänd veel ree peale. Siis algjas üünd veel: Anna mu tömpsaba orikas kätte! Ja see kala kadund ka ära. Sellepärast ma ära viin, miks sa seda ei and mulle, mis sa lubasid, ja Maarja nimi paned. (ERA II 38, 559/61 (59) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Roela vaestemaja < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sirtsi, 76 a. (1931)).
  • ViideERA II 38, 559/61 (59) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Roela vaestemaja < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sirtsi, 76 a. (1931). Suur tänu Lääne-Virumaa looduslike pühapaikade inventuuri tegijatele Laura Mäemetsale ning Mari-Ann-Remmelile!
• • PealkiriMiks Tudu järvest kala ei saa - and haldjale
  • Täpsem asukohtTudu hiis ja Tudu järv
  • SisukirjeldusVanemate inimeste jutu järgi oli Tudu hiiehaldjas läinud hiie mahalõikamise järgi Tudu järve. Järves pidi küllalt kalu olema, kuid kes püüdma läinud, pole saanud ühtki. Haldjas pole kalu välja andnud. Et (haldjat) kalu kätte saada, tuli haldjat meelitada. Meelituseks tuli viia ja visata midagi, kas kassipoeg või muud järve. Kalurid olidki viinud andeid ja siis oli kalasaak küllalt suur. (ERA II 217, 189 (39) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k., Pihlaka t. - Evald Tarve, Rakvere Gümnaasiumi õpilane < Mihkel Priilaht, 72 a. (1939)).
  • ViideERA II 217, 189 (39) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k., Pihlaka t. - Evald Tarve, Rakvere Gümnaasiumi õpilane < Mihkel Priilaht, 72 a. (1939). Suur tänu Lääne-Virumaa looduslike pühapaikade inventeerijatele Laura Mäemetsale ja Mari-Ann Remmelile!
• • PealkiriMiks Tudu järvest kala ei saa? II
  • Täpsem asukohtTudu hiiekoppel, Tudu järv (Järvesoo)
  • SisukirjeldusHiiekoplis oli hiievaim olnud. Ja kui puud maha võeti, oli hiievaim suure ulgumisega järve lennanud ja sellest peale ei ole keegi sealt kala kätte saand (RKM II 371, 407 (12) < Viru-Jaagupi khk., Tudu k. – Anne Türnpu < Harry (Arvi) Heinsalu, s. 1918 (1984)).
  • ViideRKM II 371, 407 (12) < Viru-Jaagupi khk., Tudu k. – Anne Türnpu < Harry (Arvi) Heinsalu, s. 1918 (1984). Suur tänu Lääne-Virumaa looduslike pühapaikade inventeerijatele Laura Mäemetsale ja Mari-Ann Remmelile!
• • PealkiriPõtradest
  • Täpsem asukohtSirtsi soo
  • Sisukirjeldus"Olin Sirtsu soos enne heinaaega. Näen, et kolm põtra tulevad ja must pilv on järel. Need olid parmud. Põdrad heitsid langeaukudesse. Need on ilma põhjata augud. Põdrad ujusid jälle välja ja parmud kadusid ära...
  • ViideRaamatust "Üks jahimees läks metsa" (1969), koostaja Mall Proodel
• • PealkiriTalitee üle karu jala
  • Täpsem asukohtTudu metsas
  • Sisukirjeldus"Umbes kümmekond aastat tagasi [teave kogutud 1967. aastal] oli Tudu metsas talvine metsaväljaveo tee rajatud ikka otse ühelt soosaare sõrvalt teise. Märtsikuu keskpaiku, kui päike soojalt paistis, sulatas lume ära vastupäeva reeroopast ja sealt tuli õige tugev juurika moodi kõverik nähtavale. Igale reele oli ta takistuseks, sest ree jalas hakkas temasse kinni. Kord hommikul, kui hobuvoor jälle metsa sõitis - umbes 30 hobust, pidas esimene voorivedaja kinni ja kutsus kõiki sinna, et raiumise teel kõrvaldada seda kõverat juurikat. [---] Saanud ta lüüa korda kolm, näeb mees, et see ei olegi puujuurikas, vaid kont. Löönud veel mõne hea tugeva hoobi, kui kogu noor kuusepadrik hakkas korraga liikuma. Loom, mis sealt välja tuli, ei osanud enam vastu hakata; pealegi oli tal teise jala reis peaaegu pooleni läbi kulutatud reejalaste ülekäikudega kogu talve. Karu löödi hulga meeste poolt maha. Hiljem olid metsaametnikud tahtnud neid mehi karistada, kes enesekaitseks karu maha lõid.
  • ViideRaamatus "Üks jahimees läks metsa" (1969), koostaja Mall Proodel
• • PealkiriTudu haldjas
  • Täpsem asukohtJärvesoo järv (Tudu järv)
  • Sisukirjeldus"Tudu mõisa ja kõrtsi vahel olnud üks vesine koht väikese metsaga. Rahvas kutsunud seda kohta Hiienokaks. Inimesed eksinud sinna alati ära, sest seal elutsend haldjas, kes inimesi elati eksitand. Rahvas olnd täielikult kimbus haljda tembutustega. Hommikuti, kui päike paistnud, pesnud haldjas omi kuld- ja hõberiistu ning riputanud nad puude oksi kuivama. Korra tulnud üks soome vanamoor. Rahvas sellele kaebama halja hädaohtu. "Küll temaga hakkama saan," lausunud see ja käinud Hiienokka ja pomisenud nõiasõnad. See aitanud kohe. Haljdas kraamind enda kolid kimpu ja läinud nutua Roela ja Tudu rajal asuvasse Umbjärve. Vastutasuks võtnud ta aga soome vanamoori hääle ära."
  • ViideMall Hiiemäe (2015) Virumaa vanad vaimujutud. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv. Viru Instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Rakvere-Tartu (lk 25).
• • PealkiriTudu hiie maharaiumine, haldjas kolib Tudu järve
  • Täpsem asukohtTudu hiis, hiiekoppel, Tudu järv (Järvesoo)
  • SisukirjeldusTudus oli ennem väga paks metsasalk, mida kutsuti "Hiieks". Seal olevat endistel aegadel ohverdatud Ukule. Minu jema ja jema-jema reakisid, jet kes sinna läks, see enam ei mõistnud välja tulla, sest jet haldjas oli käind metsa risti ja põigiti läbi ja teinud oma jäljegi täis, kes tema jälgede peale juhtus astuma, see eksis ära. Seda hiit hakati maha raiuma ja tihtigi oli kuulda haldja ohkeid ja oigeid. Kui mets sai maha, nähti, kuidas haldjas läks uludes ja nuttes Tudu järve, inimesed reagivad, et temal pidid veel igasugused lindid taga olema. Metsa asemele kasvas noor võsa ja seda kohta nimetatakse hiie kopliks. (ERA II 218, 179/81 (6) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k. - Linda Pauk < Mihkel Priilaht, 72 a. (1939)).
  • ViideERA II 218, 179/81 (6) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Tudu k. - Linda Pauk < Mihkel Priilaht, 72 a. (1939). Suur tänu Lääne-Virumaa looduslike pühapaikade inventeerijatele Laura Mäemetsale ja Mari-Ann Remmelile!
• • PealkiriTudu järve rändamine
  • Täpsem asukohtTudu küla, Järvesoo
  • Sisukirjeldus"Minu noorespõlves rahvas rääkis, et praegune Tuudu järv, mis nüüd asub Muraka soos [arvestades viidatud kilometraaži, fakti, et ühtegi soojärve Muraka soos ei ole ning Tudu LKA Järvesoo on tuntud ka Muraka soona, ongi tänapäevaselt mõeldud Järvesood Tudu LKA-l P.Pungas-Kohv], oli ennem olnud Tudu külas - praegusest järve asukohast umbes 5 km eemal, hiies. Ühel suvisel õhtupoolikul tulnud kellegi mustlasenaise nõidumise järel hiiest välja kaks noort naisterahvast - vaimu. Nad oln olnud valges riides ja läinud järve ning ise nutnud. Selle järel hakkaski vesi järvest kaduma ja vähehaaval vähemaks jääma, kuni vesi järvest täiesti ära kuivas, kuna samal ajal Muraka soosse uus järv tekkis. Olevat veevaimud vee külast ära viinud Muraka soosse."
  • ViideMall Hiiemäe (2015) Virumaa vanad vaimujutud. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv. Viru Instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. Rakvere-Tartu (lk 37).
• • PealkiriTuduäiase karutapp
  • Täpsem asukohtTudu
  • Sisukirjeldus"Elanud Tudus kord vägev mees, kes ei kartnud ei tuld ega tõrva, vett, ei mustlaste lapsi ega karu isatki, ja teda hüüti Tuduäiaks. Tudust käinud ta ikka Voore kõrtsus lõunatamas, läbi Sirtsi soo ja laugaste. Tema relvaks oli ainult sedelgarihm ja pikk pussnuga. Voore kõrtsis ta vahel vemmeldas mehi püksirihmaga, kes sõna ei kuulanud. Eks karuõmmidega oli ta palju kordi jõudu proovinud ja ikka võitjana koju läinud. Täna just uli ta Voore kõrtsust õllese peaga ja heas tujus, sest ta oli mitu meest kõrtsi katusele visanud. Saanud aa oma karjakopli juurde, kui korraga vana karujõmm tal kahel jalal vastas ja soovib rinda pista. Eks nad oli siis tükk aega üksteist sikutanud. Karujõmm pole seekord palju nalja maõistnud, ja kui Tuduäias oma kolbanaha silmade eest üles tõstis ja kukla taha viskas, siis alles nägi, et karujõmm istub soolikaidpidi tema karjaaia otsas ja ise arutab veel soolikaid. Küllap Tuduäias seljatab veel praegugi karujõmme, kui Peetrus teda ära kutsunud pole."
  • ViideRaamatus "Üks jahimees läks metsa" (1969), koostaja Mall Proodel