Rabapüü

Rabapüü. Foto: George C. Wood. (commons.wikime.org)

Rabapüü (Lagopus lagopus) on tedrest väiksem (umbes varese suurune) kanaline, kes kaalub ligikaudu pool kilogrammi ning kelle sulestik on suvel pruun valgete suletriipudega tiibadel ja alapoolel ning talvel iseloomulikult valge. Rabapüü jalad on sulistunud kuni varvasteni. Sugude vahel suurt erinevust pole, kuid isaslind on erksavärvilisem. Enamasti on rabapüü monogaamne, kuid mänguajal (aprillis-mais) siiski turniire pidav territoriaalne lind, kellel on iseloomulik kare hääl. Rabapüü levila on väga suur, optimaalsed elupaigad asuvad põõsastundras, mille analoog Eestis on lage puhmaraba. Ta on varjulise eluviisiga paigalind, kes Eestis eelistab puhmaste ja üksikute mändidega lageraba. Munad munetakse mais-juunis, pesa asub paari territooriumil, mis kujuneb välja mängu järgselt juhul kui on, kellega konkureerida. Mõlemad vanalinnud hoolitsevad pesakonna eest. Väiksed pojad söövad loomset toitu, hiljem taimtoiduline.

Globaalselt pole rabapüü küll ohustatud, kuid Euroopas on tegemist ohustatud liigiga. Nii on ta ka Eestis I kategooria kaitsealune liik (30-50 paari, Elts 2013), olles siinsetes rabades haruldane pesitseja. Eesti asub rabapüü levila lõunapiiril, mistõttu lumevaesed talved pole talle soodsad. Sada viiskümmend aastat tagasi oli rabapüü Eestis tavaline jahilind, keda esines ka saartel. Sestsaadik on tema arvukus vähenenud ja praeguseks taandunud Ida-Virumaa soodesse. Liigi leiud mujal on olnud juhuslikku laadi. Tõenäoliselt on rabapüü taandumisel oma osa nii kliima soojenemisel kui soode kuivendamisel ja sellele järgneval metsastumisel. Projekti üheks eesmärgiks on taastada rabapüü elupaiku, juhuks kui liigi arvukus hakkab kunagi taastuma.

Teksti autor: Urmas Sellis