Rabakiilid (Leucorrhinia spp.) on suurte pruunide silmade, valge lauba ja tumeda, rindmikul karvase kehaga “kahepaiksed” loomad. Rabakiilide, ja üldse Eesti kiilide, valmikud lendavad saaki ja kaaslasi jahtides ringi napil kesksuvisel ajal. Nende kuni paarisentimeetrised ämblikku meenutavad püünismaskiga vastsed elavad ja kasvavad aga mitu aastat järjest vees – väikestes seisuveekogudes.
Eestis leiduva viie liigi (väike-, punakas-, valgelaup-, suur- ja hännak-rabakiili) levilad piirduvad Euroopa ja Lääne-Siberiga. Nende arvukus, eriti Kesk- ja Lääne-Euroopas, on 20. sajandil tugevalt langenud. Peamisteks põhjusteks peetakse elupaikade hävimist maakasutuse muutumise, eriti soode põllustamise tõttu, aga ka väikeveekogude eutrofeerumist, reostumist ja kaladega asustamist. Suur-, valgelaup- ja hännak-rabakiil on arvatud Euroopa Liidu Loodusdirektiivi II ja IV lisasse ning Eesti kaitsealuste liikide sekka. Eestis on rabakiilid üsna arvukad ja laialt levinud, hännak- ja suur-rabakiil siiski haruldasemad. Nende levikut ei ole aga põhjalikult uuritud, projektialadeltki on teada vaid üksikuid vaatlusi.
Tõenäoliselt leidub taastamisaladel kõigi viie rabakiililiigi jaoks sobivaid veekogusid: laukaid, takerdunud vooluga kraave, kobraste üleujutusalasid, tuletõrjetiike ja turbavõtuauke. Projekti käigus nii suletakse (kraavid) kui ka (taas)luuakse selliseid veekogusid. Kraavivõrgustik on kaladele – kiilivastsete vaenlastele – liikumisteeks, mida tammitamine ja sulgemine tõkestab. Osal rabakiililiikidest on enda kaitsmiseks kalade eest võimsad ogad. Vähem ogalised liigid elavad kaladeta või rikkaliku, peidupaiku pakkuva taimestikuga veekogudes. Rabakiilid valivad oma vastsete jaoks päikesele avatud, seeläbi taimestikurohked ja soojad veekogud. Kuivenduse tõttu kasvama hakanud mets on mitmel pool maastikku varjulisemaks muutnud ning taastamisraie püüab olukorda ennistada.
Teksti autor: Liina Remm