Päevaliblikad on üks paremini uuritud selgrootute rühmi maailmas. Tegu on päevalise eluviisidega silmatorkavate liblikatega, kellest Eestis on teada sadakond püsivalt elavat liiki. Teistest liblikatest eristavad päevaliblikaid muuhulgas paksenenud tundlaotsad ning puhkeolekus seljale kokku pandavad tiivad. Päevaliblikaid kasutatakse laialdaselt indikaatorliikidena hindamaks koosluse seisundit ning neis toimuvaid muutusi. Suurem osa päevaliblikatest asustab pool-looduslikke kooslusi, kus neid saab kasutada indikaatorliikidena koosluse seisundi hindamiseks. Lisaks pool-looduslikele kooslustele leidub elupaigaspetsialiste ka eri tüüpi soodes (sh rabades). Paraku on soodes elavaid päevaliblikaid vähe uuritud ning nende elupaiganõudlustest on teada vaid kaudset infot. Samas on hulganisti viiteid, et nad on elukeskkonna muutustele väga tundlikud. Nii näiteks on rabaserva männikuid asustava põhja-tõmmusilmiku kohta väidetud, et ta kaob kooslusest esimesena kui seda kuivendatakse (Lensu jt., 2011). Samuti on näidatud, kuidas harilik sootäpik on tundlik toidutaime kvaliteedi muutumisele (Turlue jt., 2013). Viimane näide on eriti hea, kuna enamus soodega seotud päevaliblikaid toitub tavalistel taimedel – sealhulgas sinikal, küüvitsal, murakal, jõhvikal jmt. Need on liigid, kes koosluse kuivendamisel kohe ei hävine. Päevaliblikad võivad aga elukeskkonna muutumisele reageerida väga kiiresti, kuna on tundlikud taimede kvaliteedi ja mikrokliima muutustele. Seda isegi siis kui röövikule vajalik toidutaim on alles.
Eestis on kümmekond soodega seotud päevaliblikaliiki. Käesoleva projekti käigus plaanitakse täpsustada nende levikut projektialadel ning levikupiiride muutumist seoses elupaikade niiskus- ja valgusrežiimi muutustega. Projekti kaasatud liikidest on Eestis kaitse all põhja-tõmmusilmik (Erebia embla, III kaitsekategooria). Euroopa päevaliblikate punases nimistus (van Swaay jt., 2010) on märgitud ohualtiks (VU) villpea-aasasilmik (Coenonympha tullia). Teised uuringualadel potentsiaalselt kohatavad liigid on: raba-võiliblikas (Colias palaeno), rohetiib (Callophyrus rubi), jõhvika-sinitiib (Plejebus optilete), varane kannikesetäpik (Boloria euphrosyne), põhja-kannikesetäpik (Boloria freija), kirburohutäpik (Boloria eunomia), harilik sootäpik (Boloria aquilonaris), norra kannikesetäpik (Boloria frigga) ja harilik rabasilmik (Oeneis jutta).
Viidatud kirjandus:
Lensu T, Komonen A, Hiltula O, Päivinen J, Saari V, Kotiaho JS, 2011. The role of power line rights-of-way as an alternative habitat for declined mire butterflies. Journal of Environmental Management. 92: 2539–2546.
Turlure C, Radchuk V, Baguette M, Meijrink M, Van den Burg A, WallisDeVries MF, Van Duinen GJ, 2013. Plant quality and local adaptation undermine relocation in a bog specialist butterfly. Ecology and Evolution. 3(2): 244–54.
Van Swaay C, Cuttelod A, Collins S, Maes D, López Munguira M, Šašić M, Settele J, Verovnik R, Verstrael T, Warren M, Wiemers M, Wynhof I, 2010. European Red List of Butterfies. Luxembourg: Publications Office of the European Union.
Teksti autor: Anu Tiitsaar