Millised on soode taastamise kogemused Rootsis ning kuidas elavad sealsed asukad – rabakiilid, pisiteod ja metsised? Seda käisime uurimas 9.-14. oktoobril 2016 toimunud õppereisil ühes Tartu Ülikooli, ELFi, Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi ja RMK oma ala asjatundjatega. Siit leiad kokkuvõtte ja pilte Rootsis kuuldust-nähtust.
Metsiste kaitse
Esimese õppereisi päeva sisustasid metsiseuurijad ja -kaitsjad Hans Svensson ja Jan-Erik Hägerroth. Meile tutvustati kahte metsise mängupaika. Maastikule oli siin mosaiikne – väiksemad aluskivimi paljandid, künkad vaheldumisi soode ja tihedama puistuga. Sood olid heaks toidubaasiks pesitsevatele lindudele ja tibudele, kuid olulised ka mängude ajal (tupp-villpea). Mängualale olid olulised selle piiril paikneva maadja võrastikuga kuused, hoidmaks seljataguse kaitstud. Erinevad mängualad asetsesid üksteisest ligikaudu poolesaja meetri kaugusel, sealjuures oli nende vahel visuaalne kontakt (metsarindele oli iseloomulik, et see oli suhteliselt hõre, puudus ka kuivenduse mõju). Pesitsusalad paiknesid vahetult mängualade juures, kuid ka kaugemal – 1 kuni 2 km. Aladel oli tehtud harvendusraiet. Liikumispiiranguid polnud seatud ning raieviiside ja metsa kasutuse osas (näit jaht, jahikoerte koolitus, kiirraudtee rajamine) ei olnud muid piiravaid tegureid, kui kokkulepped metsise kaitsjate ja maaomanike või arendajate vahel. Siinjuures on eripäraks kogukondlik metsaomand, kus üldjuhul peetakse oluliseks puidutulu kõrval ka teisi väärtusi, sh metsist. Sarnaselt Eestile on ka Rootsis metsise populatsioon vähenemas.
Metsise mängukohad. Foto: M. Kohv.
Metsise elupaiganõudluste selgitamine siirdesoometsas paiknevas mängupaigas. Foto: A. Animägi
Siirdesoomets. Foto: M. Kohv
Rabakiilid
Teine päev algas Tommy Karlssoni ettekandega kiilidest, sh loodusdirektiivi raames tehtavast seirest. Seejärel külastasime kiilidele elupaigaks sobilikke soojärvi Norrköpingi linnast põhja pool. Tutvustati seiremetoodikat ja erinevate liikide elupaiganõudlust. L. albifrons asustab oligo- ja düstroofseid väikeveekogusid, mh kruusavõtuauke, Lõuna-Rootsis ka eutroofseid tiike, L. caudalis ujulehtedega metsajärvi ja on Rootsis kõige haruldasem rabakiililiik. L. pectoralis seevastu on Rootsis kõige tavalisem rabakiil, esineb väga mitmesugustes elupaikades. Vanad rootslased arvasid, et kiilid on seotud allilma ja trollidega (millele viitab ka rootsikeelne seltsi nimetus trollslända – trolli kedervars; vrdl. ingl. k. dragonfly ja est. k kiililiste seltsi ühe perekonna nimetus – tondihobu). Tänapäeval on kiilid Rootsis populaarsed, palju andmeid koguneb vabatahtlikelt loodusvaatlejatelt. Kiiliseiret tehakse kesksuvel vaadeldes täiskasvanud isendeid ja otsides vastsete kesti.
Rabastunud kallastega järv, kus elavad hännak- ja suur-rabakiil. Foto: M. Kohv
Pisiteod madalsoos
Madalsoodesse pisitigusid uurima läksime Olle Jonssoni juhendamisel. Külastasime nelja sood, silma jäi soode väiksus ja taastamisjärgne hooldamise intensiivsus (alad olid niidetavad või karjatatavad). Taastamine hõlmas puistu eemaldamist, mõndedel juhtudel ka pinnase kõrvaldamist. Pinnase eemaldamine oli tingitud vajadusest vähendada kõrget lämmastiku ja fosfori kontsentratsiooni, samuti poleks tüsenenud huumusekiht olnud enam sobilik madalsoole iseloomulikule taimestikule. Madalsoode kadumise põhjuseks on või olid nende kuivendamine põllumajanduslikel ja metsanduslikel eesmärkidel, taristu arendus või mõnedele juhtudel kunagistel soo-aladel niitmise ja karjatamise lõpetamine.
Kogu Östergötlandi maakonnas oli madalsoid säilinud u paarkümmend ala (vt joonis). Üheks sihtliigiks madalsoode taastamisel on pisiteod (Vertigo geyeri, angustior, genesii). Ühele alale oli mõne aasta eest väikest pisitigu (V. genesii) taasasustatud. Selle edukuse hindamiseks plaanitakse seiret 5-aastase sammuga.
Joonis: madalsoode olukord Östergötlandis. Rohelisega märgitud heas seisundis sood, punasega ülekasvanud (nt võsastunud) ja mustaga hävinud alad.
Üks vähestest säilinud madalsoodest pindalaga alla 1 ha. Foto: M. Kohv
Endine madalsoo ala taastamise ootel, puistu on juba eemaldatud, järge on ootamas pinnas. Sihiks on ülaloleval fotol oleva madalsoo laiendamine. Foto: A. Animägi
Madalsoo, taamal on taastamise eesmärgil eemaldatud ka piirnev mets.
Pisitigude (pikkus alla 1-2 mm) otsingud olid sedapuhku edutud. Võimalik põhjus öökülmade saabumine, mistõttu on teod sügavamal mullastikus. Otsimiseks võeti taimed juurtega üles ja raputati neid plekk-kausil. Fotod: M. Kohv
Ombergi mäel paiknev niidetav ja karjatatav madalsoo. Foto: M. Kohv
Pisitigusid otsimas – üks võimalus nende leidmiseks on suruda peopesa vesises kohas taimestikule, eeldatakse, et tigu jääb nahale pidama. Foto: M. Kohv
Store Mosse looduskaitseala
Järgmiseks külastasime soo taastamise projektiala Anderstorps Store Mosse looduskaitsealal. Giidideks olid Kristofer Paulsson ja Johan Rova (Jönköpingi maavalitsus). Tegemist on Euroopa Liidu LIFE-programmi rahastud projekti „LIFE to Ad(d)mire“ taastamisaladega.
Store Mosse taastamisala. Pildil on 2-3 aastat tagasi hõrendatud puistu, puud jäetud soosse. Saemeestel paluti maha lõigata ka turritavad oksad. Paljud puud on juba turbasamblasse mattumas. Foto: M. Kohv
Üks suuremaid paise Anderstorps Store Mosse looduskaitsealal, kunagine turbakaevandusala. Õppurite grupipilt, selja taga üle meetri lauget nõlva. Foto: M. Kohv
II maailmasõja järgne kaevandusala, kus vesi on üles tõstetud ja sootaimestik tagasi tulemas. Taamal soosaar, mis kandis Laste saare nime. Nimi tekkinud musta surma epideemia aegu, mil lapsed viidi katku eest sinna varjule ning vaid üks inimene tohtis neile süüa viia. Anderstorps Storemosse looduskaitseala. Foto: M. Kohv
Suurel osal alal jäeti puud välja vedamata. Osaliselt kasutati maapinnal puid ekskavaatori liikumise hõlbustamiseks, samuti lükati tüvesid rajatud paisude alla vertikaalselt turbasse, kaeti geotekstiiliga ja pandi turbavall peale. Paremal näha üleujutatud turbavõtuaugud. Foto: A. Animägi
Tüüpiline turbapais. Ülesvoolu on paisu rajamiseks vajaliku materjali ammutamiseks tehtud kaeve, mis võiks olla sobilik ka kiilidele, kui nad suudavad taluda puudeta ümbrust. Foto: M. Kohv
Sageli on soo taastumisel probleemiks kasevõsa tekkimine. Kased on olulised veetaseme reguleerijad. Kaskede taastumise vältimiseks lõigati need kõrgemalt. Foto: A. Animägi
Taastamisalal on kännud kadumas soole iseloomuliku, taastuva turbasamblavaiba sisse. Foto: M Kohv
Pärandkultuur – turba väljaveo rongi jäänused ühes relssidega taastamisalal. Taastamistegevuste käigus peeti silmas, et kõik märgid mineviku tegevustest ei kaoks. Kunagisest turbakaevandamisest anti ülevaade infotahvlitel. Alles jäeti turbalaadimistsehhi vundament. Foto: M Kohv
Sellises seljakotis peidab end LIFE Mires Estonia projekti droon. Õppekäikudel on see alati kaasas – saab vajadusel väga hea ülevaate taastumisprotsessidest. Foto: J.-O. Salm
Fotol olev kopajuht kaevab ühel päeval turvast ja teisel päeval ajab kinni kunagisi kuivenduskraave. Kordagi pole veel sohu traktoriga kinni jäänud. Küll aga jala käies … Traktor kaalub 8 tonni, lindid on alumiiniumsulamist. Mõnedel objektidel kasutatakse ka 15-tonnist laiemate lintidega masinat. Foto: M. Kohv
Paisu ehituseks turba võtmisest tekkinud auk. Fotod: J.-O. Salm
Selle paisu ehitamiseks kulus veidi alla tunni. Esimene kopatäis turvast võeti ehitatava paisu kohast, et eemaldada juured või vettjuhtivad tüved. See materjal paigutati ülesvoolu esimeseks plommiks. Seejärel hakati juba ülesvoolu või tammi lähedalt võtma materjali paisu rajamiseks. Paisu kõrgus maapinnast on ca 50 cm. Foto: A Animägi
Viimane vaade Store Mossele enne tagasisõitu. Tegemist on sadakond aastat tagasi allalastud järvega (osaliselt veel taamal paistmas). Eesmärk oli need alad põllu- ja metsamaana kasutusele võtta, kuid loodushuvilised jõudsid tutvustada ka teisi väärtusi ja ala jäi edasisest arendusest puutumata.
Aitäh projekti „LIFE to Ad(d)mire“ juhile Lisa Tenningule ja kogu meeskonnale, kes olid kogu õppereisi organiseerijad ja võõrustajad.
Tekst: Jüri-Ott Salm
Fotod: Marko Kohv, Ants Animägi, Jüri-Ott Salm
Õppereis toimus projekti Soode kaitse ja taastamine (Conservation and Restoration of Mire Habitats – LIFE Mires Estonia; projekti nr: LIFE14 NAT/EE/000126) raames. Reisi aruanne leitav siit.
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
