„Life to Addmire“ lõpuseminar Rootsis

Rootsi projekti „Life to ad(d)mire“ lõpuseminar, 3-5 november 2015.

Läksime Eestist kolmekesi, mina ELF-ist ning Kaupo Kohv ja Priit Voolaid RMK looduskaitseosakonnast. Toimumiskohta, Kesk-Rootsi Värnamö väikelinna, oli lihtsam saada läbi Kopenhaageni ning sealt rongiga Lõuna-Rootsi.

Esimesel õhtul vaatasime hotellis niisama ringi, katsusime ära arvata, kes veel seminarile tulnud on. Põhiline kahtlus langes rohkete taskutega, rohekashallides vestides indiviididele (õigustatult). Hommikul oli registreerimine mine ning lõpuks tulid mõned tuttavad näod ka – nt Nerijus Leedu Looduse Fondist, kes ka soode taastamisega tegeleb. Kokku oli osavõtjaid 70-ne ringis 11 maalt, kaugemad vast prantslased.

Esimesed ettekanded olid tavalised „me-oleme-rõõmsad-et-te-siin-olete“ stiilis ning rohkete numbritega pikitud projekti vägitegude kohta. Kokkuvõttes tegelesid nad viie aasta jooksul 3500 hektari ning 35 kohaga, mis oli üle Rootsi laiali. Soode tüübid olid aga üsna erinevad, Põhja-Rootsi aabasoodest kuni Lõuna-Rootsi rabadeni. Seda kõike rääkis energilise projektijuhi etalon Lisa Tenning, kes seda vedurit oli 5 aastat vedanud. Projekti kohta rohkem lugeda saab loomulikult nende kodulehelt.

Pärastlõunasele ekskursioonile eelnes Store Mosse rahvuspargi tutvustus, mis oli seisnes valdavalt linnupiltide näitamises. Üldse „müüsid“ nad soode taastamist põhiliselt läbi lindude, muid argumente kasutati üsna vähe. Küsisin ka selle kohta pärastpoole ning vastati, et väga suur osa kohalike maakondade looduskaitsega tegelejatest on ise linnuvaatlejad ja üldse olevat see hobi Rootsis üsna kõval järjel. Minule oli ka kogu projekti kohta üllatav, et läbiviijatena polnud tegu mitte MTÜ’de vms, vaid maakonnavalitsuste looduskaitseosakondadega. Nad muide rivistati Lisa poolt ilmarahvale vaatamiseks üles ja kõik pidid ütlema väga vaikselt oma nime ning tööandja. Peale lõunat juhatati bussi ning sõitsime ca 30 km NW ühele projektialale tulemusi ise vaatama. Ilm oli ja jäi kogu reisi ajaks väga pilviseks ja uduseks. Esimene ala oli pirakas rabalaam, mille peaaegu poolitas töötav raudtee, kus äärest oli viimase sõjaaegse küttekriisi ajal kõvasti turvast võetud. Sellest oli pärandina maha jäänud korrapärana võrgustik ca 100 x 50 m suurustest, nüüdseks korralikult taimestunud turbaaukudest ning nendevahelistest kõrgematest, ca 10 m laiustest kuivadest, puid täis kasvanud peenardest.

Peenrad ja suhteliselt vähesed kuivenduskraavid olidki sel alal taaastaamistööde sihtmärkideks, sest neile ei meeldinud (sest kahlajatele ei meeldi) peenardel kasvavad puud. Lahendasid nad selle mure üsna lihtsalt – lükkasid ja tõstsid kopaga kogu peenra kõrvalolevatesses turbaaukudesse laiali koos kõigi puudega. Kuna peenrad olid aukudega (nad olid leiutanud ilusa termini „peat grave“ nende kohta) võrreldes väga väikesed, siis sai nii ka teha. Eestis on tavaline, et selliste aukude vahel olevad tervikud on isegi suuremad kui augud ise ja selline lahendus meile ei sobi. Sellest rääkides tuli välja, et ka sel alal on sarnane osa, kus nad ei osanudki muud teha kui turbaukudest väljavoolud lihtsalt sulgeda. Üks sakslane tuli välja mõttega, et äkki peaks need peenrad ära kaevandama ning turba maha müüma, et kogu ala ühtlaselt taastada. Alguses mühatasime selle peale aga pärast hakkasin mõtlema, et tehniliselt oleks täitsa võimalik ja võibolla ka tulemuslik, bürokraatlikult on aga ilmselt tegu lähiajal võimatu ülesandega.

Raba ise oli kena ja meile harjumatult sile, puid, mättaid, peenraid ja laukaid (peaaegu) pole. Puistu puudus ka vahetult kuivenduse kõrval. Lasin kaasasolnud väikese drooni lendu, lendama pidi väga madalalt, sest pilvede seestpool vahtimisel väga mõtet pole. Igatahes sai ala üle filmitud ja seal on hästi näha, et kogu taastamisala on väga märg ning ilmselt on seal häid tulemusi täiesti õigustatult oodata.

Droonivideos on muuseas näha mõned paisud aga nende juurde meid seekord ei viidud. Päris märja ala peale ka ei tahtnud oma ketsidega minna, sest kummikud passisid sel ajal veel Kopenhaageni lennujaamas. Veeseiret neil eriti ei ole, mõned piesomeetrid olid raudtee ääres, kuid pigem raudteeinimeste rahustamiseks, mitte taastamistegevuste edukuse jägimiseks. Põhiliselt rõhuti ikka linnuloendustele.

Peale ala külastamist viidi natuke eemal asuvasse külastuskeskusesse, mis oli päris laheda, geoloogilisele ajaloole ülesehitatud ekspositsioonile. Seal oli traadist jurakas sääsk lae all – kahtlemata ala-eksponeeritud liik soode tutvustamisel.

Oli ka ELF-i poster meie vastalganud LIFE projekti kohta, mõni tuli isegi juttu puhuma selle peale. Põhiline tähelepanu haaraja oli ikka droonipilt ja kuna ma enne olin taktikalistel kaalutlustel lennanud, siis tuldi just ennekõike selle kohta küsima. Teiste postreid kaedes ning kõrvalt vaadates oli ikka näha, et meil on, eriti €/ha kohta kategoorias, ikkagi maailma kõige väiksem LIFE projekt.

Teine päev oli põhjalikemate ettekannete päralt, minu jaoks kõige huvitavam oli GIS- i puudutav. Nad olid lidar DEM-i peal teinud valglate ning voolusängide kaardidi „enne-pärast taastamist“ stiilis. ArcGis-i põhine lahendus, midagi keerulist seal polnud aga annab ikkagi lisakaardi näitamiseks ning kraavivalglate info. Selle kohta õnnestus ka rootsikeelne detailne juhend laualt haarata. Meil on iseenesest kõik vahendid sarnase, ja rohkemagi asja tegemiseks olemas – võibolla talvel võiks mõne meie alaga katsetada.

Peale lõunat läksime juba teisele alale (Anderstorp Stormosse), kus oli peamiselt tegu turbakaevandamise eelkuivendusega. Kraavid oli enamasti üsna pisikesed, nii 0,5 x 1 m, ja nad olid neid sulgenud nii turbapaisudega kui ka puit-turbapais kombinatsioonidega. Viimase puhul on kraavi surutud püstpalksein kaetud geotekstiiliga ja siis kogu kupatus maetud turba sisse. Paisudel olid kõrvale ulatuvad põsed päris lühikesed ning mitmel pool oligi näha, et vesi jookseb kõrvalt mööda. Aga väikeste kraavide ja valglate puhul see pole probleem, sest märkimisväärseks erosiooniks on vett ikkagi liiga vähe – nii olid need möödavoolukanalid turbasammalt täis ning ei olnud lõikunud turbapinnase sisse. Sel alal oli otse sooserva ehitatud vaatetorn, kuhu viis korralik peenkillustiku tee (ka üle turba), isegi rootslased vangutasid pead selle hinda (vat ei mäleta, mis see täpselt oliJ) kuulates aga miljonivaade oli ju selles eest saadud. Vahepeal haakisin end Lisale sappa ning sain meie projektijuhi Jüri-Oti antud salamissiooni korda aetud: lähme 2016. a suvel nende projektialadega põhjalikumalt tutvuma.

Pärast saime näha just sellel projektialal töötanud traktorit ja juhti. See oli pull vana, kes vabal ajal tegeles traktorite drag-race’inguga ning oli turba peal tegutsemiseks oma masinad kergemaks ehitanud. Nii oli ta teraslindid asendanud alumiiniumlintidega (masin ca 1,5 t kergem). Üldine äriplaan oli tal igati jätkusuutlik: enamasti kaevandas tükkturvast ning muul ajal siis tegeles selliste alade taastamistöödega. Kogu jutu uba aga oli selles, et kopamehel on vajalik selliste tööde puhul töötav aju ning selle rakendamiseks ka piisavalt valikuvabadust. Seega tundub ülioluline korralik väljaõpe ning kindlate meeste kasutamine soode taastamistööde puhul. Kaupo rääkis, et Soomes on juba lepingutes kopajuhid nimepidi üles loetud ning mitmed piirangud (näiteks keeld pimedas töötamisele) sisse kirjutatud.

Õhtul oli pidulik õhtusöök, mille kõrghetk oli päris alguses, kus kohalik maavalitsuse boss pidi ergutava kõne. Alustas ta täiesti kopeeritud hüüdlausetega „County of beautiful ideas there dreams come true… jne“ ning siis jõudis vaimustava lõiguni, kus tunnistas, et ei tea projektijuhi nime keda tänada, aga see on kõigiti aruasaadav ja isegi loomulik, sest ta on niipaljude nimedega hõivatud inimene.

Kolmas päev seisnes hommikuses ekskursioonis (Taglamyren) kolmandale alale ning lõpupildistamistes. See ala oli tähtis tedreala, kus põhiaur oli läinud puistu eemaldamisele. Metsastumise põhisüüdlased olid nende arust kaks pikka kraavi, mis soomlaste juhendamisel olid üleni täis aetud. Raie oli olnud lausaline ning korraldatud ilma igasuguste märkideta rabapinnal – kasutati talvel laiade lintidega kergeid masinaid ning käsitööd. See kokku viis raiehinnad kuskile 2000 eurot hektari kohta aga näitas, et põhimõtteliselt on võimalik küll ilma hullude rööbasteta asja ajada. Kraavid olid lausaliselt täis aetud, kopaga kõrvalt, laiemalt alalt materjali kokku „riisudes“ ning iga 30(?) m tagant oli üle kraavidepressiooni tehtud veel maapinnast ca 30-50 cm kõrgem ristipais. Siin sai jälle droon üles lastud ning tõestuseks läheb üks pilt jutu sisse. Kraavi otsad olid suletud massiivsete puit-turbapaisudega, milledel olid ca 10 m pikkused põsed kraavist väljapoole. Igatahes vett kuskilt ei läbi/kõrvalt ei voolanud ja seega kõik paistis toimivat.

Pärast seda oli siis pildistamine ning kohustuslik kallistamine – igatahes sõidutati meid bussiga rongijaamani ning saigi kodutee alata.