2. veebruaril 1971 sõlmiti esimene rahvusvaheline looduskaitseleping – „Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioon” ehk Ramsari konventsioon. Märgalad on alaliselt liigniisked (näiteks sood) või ajutiselt üleujutatud alad, nagu jõeluhad, aga ka siseveekogud ja lauged rannikualad 6 m sügavuseni.
Konventsiooni eesmärk on kaitsta maailma märgalasid, mille pindala ja väärtus vähenevad kuivendamise, reostamise ja majandusliku kasutuselevõtu tõttu.
Eesti on märgalade poolest rikas – meil on tuhandeid järvi ja jõgesid koos väärtuslike luhtadega, pikk rannajoon rannaniitude ja roostikega ning muidugi suured sood. Eelmisel aastal toimunud rahvusmaastike valimisel olid just rabad kõige populaarsemad. Eesti loodust tutvustades näitame sageli just raba- ja rannikuvaateid – märgalad on meile omased. Just sood on olnud meie esivanematele ohu korral pelgupaigaks ja nüüd leiame end taas rabast, kui tahame põgeneda kiirustava maailma kära eest vaikusesse.
Loe lähemalt Postimehest!
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
