Tudusoo õpperaja koostanud ja seal koolidele õppeprogramme korraldav Piret Pungas-Kohv jagab oma muljeid otse soost. Eks ikka selleks, et kõik see vahva meelest ei läheks ja ehk teisigi õpperajale tulema innustaks. Aitäh kõigile, kes õppeprogrammidest on osa võtnud ja jaganud moel või teisel tagasisidet! See kõik on väärtuslik kogemus, et selle baasilt teha õppematerjale ja õppepäevi paremaks.
————————————-
Kõige esimene õppepäev oli pisut enam kui aasta tagasi – 2019. aasta septembris, mil tšehhidest kaitseala meeskond tutvus LIFEi programmi toel Eestis soode taastamisega. Õpperada oli saanud enam-vähem valmis, ehkki infoposte veel ei olnud ja ka see, mida täpsemalt seal rajal siis huvilistele info näol pakkuda, oli enam kui häguste piirjoontega. Lisaks käitus tol korral ka Ilmataat nagu sisemistes heitlustes teismeline, valades meid üle tõelise vihmavalinguga (noh, et need sood ikka taastuks, eks).
2020. aasta kevadel oli õpperada saanud infopostide ja õueraamatute võrra rikkamaks. Eesti Vabariigi Presidendi, Kersti Kaljulaidi, külaskäiguga kaasnenud (meedia) tähelepanu ja küllap ka eriolukord aitasid mitmete muude tegurite hulgas kaasa sellele, et 2020. aasta kevade ja suve jooksul käis erinevatel põhjustel Tudu õpperajal üle 5000 inimese. Samas oli tegemist juhuslike huvilistega, kellest enamikul oli küllap rutt jõuda Tudu järveni.
Kuskil kuklas tiksub küsimus, kas sellepärast need tahvlid püsivad nii kenad, et keegi neid ei loe? Leides matkaonnipäevikust viiteid infotahvlite tekstidele, mu süda sulas – keegi ikkagi siis … 🙂
Samal ajal valmis mu peas terve hulk erinevaid küsimusi ja mõnel õnnelikumal juhul ka vastuseid, milliste nippidega võiks 700 meetri pikkusel õpperajal hoida koolilaste huvi soode ja nende taastamise juures. Etteruttavalt olgu öeldud ja peamiselt enesele lohutuseks, millega me ikka ja jälle kokku puutume – vahel see va õppimine õnnestub ülihästi ja vahel mitte kuidagi, ükskõik, kuidas ka ei püüaks. Ehkki mitmes keskkonnahariduslikus võrgustikus räägitakse konkreetsetest õppeprogrammidest ja töölehtedest (olen neid isegi üksjagu teinud või olnud panustaja), taasavastan ikka ja jälle, kui erinevad on inimesed ja nende vajadused. Kas saab üldse teha mingit ühtset programmi? Ma veel ei ole tegelikult jaatavalt saanud vastata. Nii koostasin Eestimaa Looduse Fondi soode taastamise kodulehele üle 70 küsimuse, mille hulgast saab iga soovija valida sobivaimad ülesanded ja küsimused. Eelmainitu on ehk abiks juhul, kui minnakse iseseisvalt rajale. Kübaratrikk on minu jaoks aga see, et kui olla juhendaja rollis, siis kuidas inimesi tundmata oletada, milline/millised ülesanded ja küsimused võiks noortele ühtaegu nii meeldida kui täidaks õppepäeva eesmärki – aidata mõista soode ja nende taastamise vajalikkust? Peab vist minema mustkunsti kursustele? 🙂
Aga töölehtedest õppepäevade juurde …
Tõelise hoo said õppepäevad 2020 sügisel, sest ega neid kuhugi väga “lükata” enam polnudki. Tudusoo ala taastamistööd on lõppenud ja just nüüd on paras aeg hakata soode taastumist jälgima. Oleme lubanud nii endale kui Euroopa Komisjonile kui ka Keskkonnainvesteeringute Keskusele, et viime vähemalt 64 gruppi Tudusoo kaitsealale, näidates nii sood kui taastamistöid ja ka taastumist – justkui uut moodi Tartu maraton.
Igati sümboolsena rääkisime nn õppepäevade hooaja avamise läbi Tudu kooliga, kes meie toimetamistega kaasa tuli. Mind hämmastas ja loomulikult rõõmustas metoodilise võtte “toimimine”, mil lastele meeldib kuulata infotahvlilt loetavat teksti. Kuna enamik osalejaid olid alles kooliteed alustanud, aitasid vanemate klasside lugejad tekstide esitamisel kaasa. Minu pidev kahtluseuss, mis tekstide pikkuse osas hinge näris, tõmbus väiksemaks. Ja kõike ei pea ometi lugema! Oma esimesed ristsed sai ka värskelt loodud põrandamäng – ja tundus, et mäng toimib!
Avaüritusele järgnes koolidele suunatud üle-eestiline üleskutse tulla õppepäevadele. Toetudes armsa töökaaslase, Mariliisi, kommentaarile, ei ole ma tõesti ennast tükk aega tundnud nii populaarsena. Ehkki see tähendas väga värvikat nädalalõppu ja -vahetust ning täielikult üleujutatud postkasti erinevate õpetajate poolt e-kirjades esitatud küsimustega, registreerimisi jms. No igatahes, kui nelja päevaga oli kokku 47 gruppi õppepäevadele registreerunuid, sulgesime mõneks ajaks registreerimisvõimaluse, et kõik lubatud õppepäevad ikka kindlasti ja hästi toimuda saaks.
Esiti kohtusime Tudu rajal Tartu Rahvusvahelise Kooli lastega. Ilm oli imeilus ja grupp väike. Sain proovida inglise keeles loodusainete õpetamist. Mulle tundus, et lapsed mõtlesid ja tegutsesid kaasa ning kuidagi eriliselt jäi silma üldistamisoskus ja nende omavaheline suhtlus söögilaua ümber. Mnjaa, mul ei möödu ajuti kodune õhtusöök pere seltsis ka vahel nii rahulikus õhkkonnas. Nädala lõpus olin igatahes rõõmus nagu ritsikas.
Foto: Andreas McKeough
Järgnenud nädal tõi enesega kaasa väikese rekordi, kus oli võimalus neli päeva järjest suhelda ja mõelda välja õppimislahendusi neljale väga eriilmelisele klassile. Peagi tundsin ennast taas üle väga pika aja nagu päris õpetaja juba 🙂
Näiteks sain kokku Kääpa Põhikooli lastega – mure oli suur, et nad tulevad nii kaugelt ja kas on ikka kasu ka sellest tulemisest. Paljude laste siiras huvi ja koostöö pani heldima. Kogu muu toreduse juures märkis üks laps, et kui kilepliiatsil on otsas roheline kork, saab nendega ka pliiatsi tinti kustutada! Te kindlasti kõik teadsite seda? Aih! Kuidas ma ometi enne ise selle peale ei tulnud? Igatahes aitäh!
Jõhvi Vene Põhikooli õpetajaga otsustasime, et tema 3. klassi lastega läheme hoopis Seljamäe matkarajale. Selmoel lapsed üldse näevad, milline soo õigupoolest välja näeb. Pealegi oleks 700 meetri liikumist jäänud neile väheseks. Nad olid parimas mõttes seenehullud ja südamlikud nagu Lottemaa tegelased. Tallinna Ühisgümnaasiumi noorte ja õpetajatega kohtumise järel tabasin end mõttelt, et nende klassis on vist rahvatantsugrupp, sest nii tasakaalus ja humoorikat omavahelist suhtlust kohtab paraku harva. No nad lubasid sinna Tudu rajale tagasi minna/tulla. Loodan, et nii ongi… Üks poistest käis isegi ujumas. Hmm, peaks vist ikka uuesti kooli tööle minema? Osa Tartu Herbert Masingu kooli lapsi tegi mulle ilustamata aga selgeks, et õppepäeva huvitavaks muutmisel on mul arenguruumi. Mõtlesin kramplikult, et kindlasti on ka nende jaoks nipp, kuidas soodega tuttavaks saamine oleks pisut köitvam. Lohutasin end, et lapsed on erinevad ja kõikide nippide peale lihtsalt kohe ei tule. Küllap on igas klassis mitu noort, kes oma mõttes või ka avalikult juukseid katkuvad, kui peavad sel õpperajal antud ülesandeid ja tegevusi läbi proovima või mind kuulama ning vastama mu küsimustele. Tänan neid aususe eest! Igatahes vajas rajal toimetamine plaanimuutust ja töölehed jätsime kõrvale. Küll tahaks, et see rada Järvesoos oleks pikem ning saaks rohkem liikuda, aga paraku nii ei ole. Mulle tegi suurt rõõmu, et nad olid vaadanud Eestimaa Looduse Fondi tehtud “Ah soo!” õppefilme ja õpetajad toetasid oma sõnadega, et nemad on selle õppekäiguga küll rahul. Siis tuli reede õhtu ja ma kukkusin voodisse.
Peale nädalavahetust saime kokku Saverna Põhikool laste ja õpetajatega. Erilise kiirusega haarasid nad kinni taimemängust. Siinjuures kasutan juhust ja ütlen “Suur aitäh”! Marje Loidele, kelle aastaid tagasi õpetatud jooksumäng on aidanud mul päris paljude gruppidega saada selgemaks taimi, leida kontakti ning leevendada neil bussisõidust tekkinud tüdimust. Aga nüüd jutuga tagasi Tudu sohu.
Mõni päev hiljem jõudis kohale oktoobrikuu. Päike ikka veel paistis. Peale iga järgmist õppepäeva läbiviimist on tulnud mõte, et peaks Tarmolt üle küsima, kas ta on Ilmataadi ELFi tööle võtnud, sest nii kuldset ja ilusat sügist mulle ei meenugi.
No ja ühel nendest ilusatest päevadest saime kokku Kuusalu Keskkooli laste ja õpetajaga. Olin vaimustatud, kui palju erinevaid ja värvikaid küsimusi nad olid soode taastamise ja soo kohta välja mõelnud. Süda tilkus verd, et kõigile ei jõudnudki vastata. Ainuüksi neist küsimustest saaks kokku panna terve õppeprogrammi! Näiteks “Mitu inimest on rabas surnud?” “Kas te ikka vastate mu esimesele küsimusele?”, “Mitut erinevat taime te seal näinud olete?”, “Kus on kõige sügavam vesi?” jpm. Olen mõelnud vahel, et kui lapsed on väikesed, küsivad nad justkui oma miljon miksi ära ja mida vanemaks saavad, peavad hakkama hoopis vastama lõpututele küsimustele. Tõsi on, et õppepäevad Tudus pole märkimisväärne erand. Väikese leevendusena püüan pakkuda vastajatele vaheldust ja anda neile ometi võimaluse olla ise küsija rollis. Kasulik ja õpetlik mõlemale osapoolele 😉
Kesk-Eestist jõudsid reedel Tudusoosse Türi Põhikooli noored. Kui õppepäeva keskel tundus, et see õppepäev läheb vist vähe vasakule ja väsimusmärgid olid paljudel näha, siis tore üllatus oli Tudu onni juures, kus enamikul jätkus tahtmist omavahel juhiseid järgides edasi tegutseda. Isegi toitlustaja märkis, et: “Näe, kus mõned on nii usinad!” 🙂 Kahju, et ma kohe järgmistel õppepäevadel ei realiseerinud seda mõtet, et vanemad lapsed saaksidki vahepeal teha iseseisvat tööd. Muu hulgas oli laupäeva hommikuks potsatanud mu postkasti laste õpetaja fotoreportaaž möödunud õppepäevast. No au ja kiitus aga et mõni õpetaja puhata ei malda… 🙂
Näiteks jäi kõrva ning meelde ühe noore küsimus: “Kas te peidate iga kord need ülesanded siia rajale ära?” Mis te arvate, mida ma vastasin?
Mõned päevad hiljem sain kokku Kallavere Keskkooli gümnaasiumi noorte ja nende õpetajaga. Esiti meenus kunagisest põgusast õpetajatööst ühe kogenud pedagoogi öeldud lause, et gümnaasiumis käivad õpetajad puhkamas. No seda muret tõesti ei olnud, et laste rahutus ajaks mu enesegi üha kiiremaid liigutusi tegema. Peagi sain aru, et pigem oli see noorte rahulikkus, mis vajas harjumist ja tekkis tahtmine üha kiiremini rääkida ja neile energiat juurde anda 🙂 Hinge jäi kummitama paar noort, kellega ma ei osanud kontakti leida. Tagantjärele andsid nad mulle aga mõtte varustada end mõne muu tegevusega, et osa vanemaid noori saaksid õpperada läbida rahulikult omaette ning pärast rääkida enda kogetut teistele. Igatahes oli vahva näha suurt osa grupist istumas peale söögipausi matkaonnis, kus nad olid küünla pannud põlema ning ajasid vaikselt juttu – nagu klassiõhtu! Ka sonar ning selle kasutus tundus neile huvitav. Eriliselt jäi silma ka õpetaja, kes noorte külmetavatele sõrmedele võlus välja mitu paari sõrmikuid ning n-ö esmaabikommid. Noored kiitsid toitu ja sõid supipaja peaaegu tilgatumaks.
Jõhvi Põhikooli 9. klass tuli koos oma õpetajaga Seljamäe õpperajale matkale. Kuna oli algamas koolivaheaeg, siis miks mitte saada just soos üks amps värsket õhku ja ennast tühjaks kõndida? Toetudes õpetajaga läbiräägitule ja kohtudes noortega, tundus mulle üha enam, et kiire liikumine oli see, mida suur enamik õppepäeval olijatest igatses. Nii lahendasin selle õppepäeva kõige klassikalisemal moel – jutustasin mikrofoni lastele soost ja täiendavaid tegevusi ei teinudki. Siinjuures kiitus ühele tüdrukule, kes ühena vähestest oli klassikaaslaste seas pannud jalga kummikud! Kuna ühe lapse küsimus soos oli esitatud mürgiste taimede aadressil, oli väga armas õpetajast tulla selle teema juurde tagasi, viidates hiljem piibelehe mürgisusele, kes küll soos ei kasva, ent ometi leidus teda küllaldaselt Seljamäe metsasemas osas. Muide, mulle teadaolevalt oli see ainuke grupp, kes käis mõlemad rajad läbi.
Siis tuli nädal aega koolivaheaega, mis andis võimaluse õppepäevade peale pisut mõtiskleda. Jõudsin selgelt enda jaoks hea õppepäeva definitsioonini – (väga) hea õppepäev on see, kus vastastikku on üksteise ootused ja lootused täidetud. Nojah. Nüüd jääb ainult tehniline teostus, eks? Aga just see grupi mõistatamine osutub paraku iga kord parajaks pähkliks. Lastega tuleb kontakt leida väga kiiresti ja mõne lapsega ei taha see kohe kuidagi õnnestuda. Samas on nad ju õppepäeval ning ignoreerimine ei ole(ks) minu arvates lahendus. Pragamist on ka minu poolt tulnud paaril korral ette, aga ka see tegelikult ei aita. Otsustasin Airiin Demiiri soovitusel võtta kasutusse õppepäeva leppe. Olen kunagi ammu midagi analoogset kasutanud, kuid see oli jäänud unustusehõlma. Airiini soovituses oli üks väga oluline lisa – lastega koos tuleb välja mõelda ka tegutsemine siis, kui lepet rikutakse.
Reeglid:
Peale nädalast pausi tuli taas mõtted seada õppepäevade radadele. Sedakorda saime kokku Viimsi Kooli 6. klassi ja kahe õpetajaga. Sedakorda otsustasin matkamisse põimida ka mõne õppetegevuse, mis liigutas õppepäeva pikkuse märkimisväärselt edasi – suisa tunni. Siinjuures kiidan lapsi, kellest osad oli kõige usinamad töölehe täitjad, keda mäletan. Siiralt, mitte lihtsalt viisakusesest öelduna! Osade laste esitatud küsimused andsid aimu, et nad hoolega kuulasid rajal räägitut. Süda sulas, kui üks laps vägisõna kasutas ja teine laps juhtis tähelepanu, et oli ju kokkulepe viisakast kõnepruugist… Kuidagi põnevamalt pean lahendama grupitöö, mis räägib soode tähtsusest – praegune variant hakkas venima.
Päev hiljem kohtusin Tudu rajal Laupa Põhikooli õpilastega. Lapsed olid mitmest klassist ja nende soovid ning vajadused väga erinevad. Õppepäeva algusesse oli mul planeeritud paraku liiga palju tegevusi, mis võtsid osadel pisut enam aega ning nii väsisid ära need, kes pidid liiga kaua ootama. Kolmanda punktini jõudes oli selge, et meil ei ole mõtet niimoodi edasi punnitada. Meenus paaril varasemal korral kogetu ja sedakorda oli mul mõte valmis, et nad jätkavad raja läbimist iseseisva tööna. Õppepäeva õhustik leevenes tunduvalt. Raja lõpuni liikusid grupid iseseisvalt ja õpetajad läksid järve äärde valvama, et keegi ujuvsillale ei läheks. Peale söögipausi näitasin veel sonari kasutamist.
Foto: Andreas McKeough
Vahepeal oli kätte jõudnud novembrikuu, ilm oli kohati külmem ja kohati soojem, aga tagantjärele selgus, et Ilmataadi töölepingut õnnestus pikendada ja vihma ei sadanudki. 12. novembril kohtusin Tudu rajal selle sügise kõige pisematega – Tartu Rukkilille lasteaiatibudega – nad olid nii armsad, et meelitasid päikese välja. Püüdsin nendega koos avastada seda, kuidas mõtlevad soodest ja nende taastamisest sookollid Kalli ja Modris. Tundus, et sobis, sest õpetaja sõnul igatsevad lapsed Tudu rajale tagasi. Raja lõpus kippus konkurents tähelepanu pärast sookollikeste ja peatselt söödavate pannkookide vahel korraks pisut kasvama, aga lapsed olid vaprad nagu soosõdurid ja kõik, mis plaanisime, saime tehtud. Tublid! Rääkisime paar sõna turbast ja kutsusin neid kindlasti sellele rajale tagasi umbes siis, kui nad õpivad 5. Klassis. Siis peaks kenasti suur osa olema sellest lagedast alast kaetud turbasammaldega. Päeva küsimus läheb ühele poisile, kes selle peale minu juurde tuli ja usalduslikult küsis: “Kas sa oled siis vana?” :)) Et, mida ma siis vastasin? No jäin diplomaatiliseks – ütlesin, et vanem olen kindlasti, aga vana veel vast mitte.
Muide, lasteaiale laenatud Tudusoo põrandamäng leidis õpetaja sõnul samuti sooja vastuvõtu, mis omakorda andis mõtte, et seda põrandamängu võikski ju lasteaedadele siin Tartu läheduses välja laenutada. Asume selles suunas tegutsema.
Kui kätte jõudis 17. november, saime kokku Ala kooli lastega – reisi pikkuse suhtes ilmselt kõige vapramad – sest nii kaugelt ju! Saatsin õpetajale Eesti kontuurkaardi, kuhu lapsed saaks bussi sõites kohti märkida, millest läbi liigutakse.
Seljamäe rajal liikusime päripäeva ja kuna õpetaja oli aidanud lastele soode teket ja nende arenguastmeid väga põhjalikult varasemalt meelde tuletada, oli rajal selgitustega kohe märksa lihtsam. Lapsed tegid väljapakutud tegevused kenasti kaasa. Sedakorda “töötas” ka soode tähtsuse-tegevus – lihtsalt pantomiimi asemel tegin lausetest sõnade kaupa nn pusletükid ja neid meeldis enamikule grupist küll kokku panna. Tore! Kahe lapse jaoks, kes vajasid omas tempos liikumist, tekkis tore lahendus, et nad hakkasid koolist kaasa tulnud teise õpetajaga suuremale grupile vastu jalutama. Kõrvaklappe neile paraku pakkuda ei saanud, kuid infotahvlid olid õpetaja sõnul abiks ja nii oli võimalus laste vajadustega arvestada.
Kui hakkasin koju sõitma, siis vahetult peale Oonurme asulat nägin esimest korda väga lähedalt kakulist – uduse pildi ja päevase aja põhjal langeb Urmas Sellise määramisabi toel “kahtlus” eelkõige händkakule.
Tartu poole sõites ja analüüsides toimunud õppepäevi, tabasin taas end mõttelt, et me täiskasvanutena ootame, et lapsed kohanduks neile etteantud oludele. Viimase paarikümne aasta kultuur ja geneetika on aga lapsed seadnud selliselt, et pigem peavad täiskasvanud ja ümbrus kohanduma lastega/noortega. Eks tõde on kuskil vahepeal, sest pingutama peavad ju mõlemad osapooled. Igas koolitunnis on õpetajal võimalus olla palju kordi erinev, õppepäeval on aga selleks sisuliselt üks võimalus. Õpetajate Lehes palju kordi kasutatud sõnapaar teeme “huvitavaid tunde” on minu jaoks miljoni-euro-küsimus, sest enamiku jaoks on vastus ju erinev. No mul on ees vähemalt 49 võimalust, et sellele küsimusele kasvõi osaliselt leida vastuseid. Aitäh, õpetajad, et võtsite kuulutuse sabast septembrikuus kinni ning kohtusime, et saaksin rääkida soodest ja ise selle kaudu õppida – parim võimalus õppida on ju teiste õpetamine 🙂
Väike valik õppepäeva korraldaja (sund)mõtteid, millel on ilmselt parasjagu kattuvust iga õpetaja tavapäraste küsimustega:
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
