Jagage lapsed arvutiklassis paaridesse ning paigutage iga arvuti taha kaks last. Kui arvutiklass on piisavalt suur, saavad lapsed istuda ka ühekaupa. Laste ülesanne on vaadata kas kahte lühemat või ühte pikemat filmi. Peale filmide vaatamist, moodustavad filmivaatajate põhjal grupid, kes teevad enda poolt nähtud filmi kohta lühitutvustuse (nt (1) suulise ümberjutustusena või (2) Powerpoint ettekandena + 2 lisafakti filmi teema kohta otsivad ise juurde või (3) pantomiimina või (4) kasutavad nt käpiknukke lühietenduse tegemisel).
Lapsed kirjutavad tahvlile lausetena mõtted, mis jäid filmist meelde.
Lapsed lisavad tahvlile küsimused, mis vaadates tekkisid ja mida peaks edasi uurima. Lapsed püüavad nendele küsimustele leida ka vastused, mida õpetaja kontrollib.
Liikumist armastavad lapsed saavad jaguneda peale filmide vaatamist nt 5-liikmelisteks gruppideks, kus nn halli teibi või nööri abil saavad lapsed teha põrandale keksukastid. Igale kastile on pandud soodega seotud teema nimetus: ühes on nt soo teke, teises rabajärv, kolmandas kaitsealused taimed, neljandas arheoloogia jms. Grupis on lapsed näinud erinevaid filme. Kivikest/paberikuuli vms eset vastavasse kasti visates, peab see laps, kes tunneb, et oskab vastata, hüppama nt ühel jalal sinna kasti ning selles kastis seistes filmi sisust teistele jutustama. Kui lapsi on palju, saab teha ka mitu kasti, et oleks rohkem tegutsemist. Kui kivi lendab hüppekastist välja, võivad lapsed kivikese viskajalt küsida soode kohta küsimusi.
Õpetaja laseb kodutööna vaadata õppefilme ja järgmises tunnis tehakse kokkuvõtted, mida keegi nägi. Nt tehakse klassi peale vaadatu põhjal mõistekaart.
Filmide põhjal valminud mõistekaardile lisatakse vajadusel mõned täiendavad mõtted või „harud“ juurde (nt kui on teemasid, mida filmides ei käsitleta, kuid lastel tekitab huvi/küsimusi).
Põhjalikuma teemakäsitluse korral saab õpikuteksti abil teha soid puudutava mõistekaardi põhja (koostajaks võib olla nii laps kui ka õpetaja – sõltub laste vanusest, ajalistest võimalustest jms) ning iga laps saaks kas iseseisvalt seda mõistekaarti täiendada filmide vaatamise põhjal. Pärast oleks huvitav laste mõistekaarte võrrelda. Pidades silmas ainete integreerimist, saab kunstiõpetusetunnis mõistekaardi kaunilt kujundada.
Erinevate soode asukoha õppimisel saab nt kleepsu abil klassiseinal* kanda kaardile kõik sood, millest filmides räägitakse. Kõige suuremana või teise värviga võivad lapsed tähistada selle soo/need sood, kus nad on ise käinud. Lapsed saavad suuliselt juurde kirjeldada, milline soo välja nägi ning mis kõige enam sooskäigust jäi meelde.
Filmide vaatamise põhjal saavad lapsed koostada ristsõna ning lasta need siis üksteisel lahendada.
Loomingulisemalt mõelda armastav laps võib kirjutada muinasjutu (või nt gümnasistid ka oma kodukohale lähedal asuva soo põhjal essee), kasutades filmides räägitavaid lauseid.
Lapsed, kellel jääb hästi õpitav meelde või on lihtsam keskenduda kirjutades, võivad kasvõi filmide kokkuvõtvad laused endale vihikusse (ümber) kirjutada.
Paluda lastel kirjutada üles erinevused filmide lõpus kirjalikult olevate lausete ning suuliselt öeldud lausete vahel.
Koostaja: Piret Pungas-Kohv, 2017
*Kui klassis seinakaarti ei ole, saab tavalisele tahvlile kuvada projektoriga internetist Eesti kontuuri. Nii saavad lapsed kriidi või tahvlimarkeriga tavalisele tahvlile tähistada soode asukohad, millest on filmides ja/või õpikutes juttu või mida nad on ise külastanud.
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
