Õppematerjalid

1. Mini-kiilimääraja

Valminud on täiesti algajatele mõeldud mini-kiilimääraja. Määramislehed saab kahepoolselt välja printida, võimalusel kiletada ning minna sohu kiile uudistama. Ääremärkusena olgu lisatud, et kiile võib näha soojal aastaajal ja päikesepaistelisel päeval .

MÄÄRAJA LEIAD SIIT!

2. 9 õppefilmi soost

Koos soosõber Siimuga asutakse läbi kaamerasilma mitmesse Eesti sohu, uuritakse turvast nii geoloogi, bioloogi kui arheoloogi pilguga, selgitatakse, miks on soos olev vesi tume, milliseid taimi võib soos kohata, kust tulevad soohirmud ning miks on tarvis soid hoida ja taastada. Ühtlasi tehakse puust ja punaseks, mis üldse on soo ning millised on erinevad soo tüübid. Filmid on loodud õppetööd toetavaks materjaliks, kuid sobivad vaatamiseks ka teistele soohuvilistele. Iseäranis hästi sobivad filmid vaatamiseks alates kuuendast klassist, mil käsitletakse soid õppekavas kõige
põhjalikumalt. Filmide ülesehitus on õpetlik-arutlev, klippide pikkus jääb 4-15 minuti vahele ning kõik filmid lõppevad paari kinnistava lausega.

Seeriasse kuuluvad järgmised filmid:

1. Mis on soo ja kuidas ta tekib? (5.59 min)
2. Käime läbi sootüübid (14.01 min)
3. Turvas (8.17 min)
4. Soode taastamine ja taastumine (5.22 min)
5. Vesi ja veekogud soos (7.12 min)
6. Sooarheoloogia (8.39 min)
7. Soohirmud soolugudes (5.23 min)
8. Inimeste jäljed soos (9.18 min)
9. Kuidas hoida ja kaitsta soid? (3.58 min)

FILMID LEIAD SIIT!

Nagu loetelust näha, ei ole õppefilmide seas otseselt elustikku puudutavat filmi, sest paraku ei õnnestunud erinevate loomariigi esindajatega võttepäevi sama tõhusalt kokku leppida kui inimestega. Siiski on vaatamist ja uurimist ligi 1,5 h sees küllaldaselt ja sealhulgas ka teemadel, mida soodest rääkides väga sageli ei käsitleta.

Mõned nipid, kuidas õppefilme võiks kasutada koolitöös:

  • Jagage lapsed arvutiklassis paaridesse ning paigutage iga arvuti taha kaks last. Kui arvutiklass on piisavalt suur, saavad lapsed istuda ka ühekaupa. Laste ülesanne on vaadata kas kahte lühemat või ühte pikemat filmi. Peale filmide vaatamist, moodustavad filmivaatajate põhjal grupid, kes teevad enda poolt nähtud filmi kohta lühitutvustuse (nt suulise ümberjutustusena VÕI ppt ettekandena + 2 lisafakti filmi teema kohta otsivad ise juurde VÕI pantomiimina VÕI kasutavad nt käpiknukke lühietenduse tegemisel).
  • Kirjutavad tahvlile lausetena mõtted, mis jäid filmist meelde
    VÕI
  • Lisavad küsimused, mis vaadates tekkisid ja mida peaks edasi uurima. Lapsed püüavad nendele küsimustele leida ka vastused, mida õpetaja kontrollib.
    VÕI
  • Liikumist armastavad lapsed saavad jaguneda peale filmide vaatamist nt 5-liikmelisteks gruppideks, kus nn halli teibi või nööri abil saavad lapsed teha põrandale keksukastid. Igale kastile on pandud soodega seotud teema nimetus: ühes on nt soo teke, teises rabajärv, kolmandas kaitsealused taimed, neljandas arheoloogia jms. Grupis on lapsed näinud erinevaid filme. Kivikest/paberikuuli vms eset vastavasse kasti visates, peab see laps, kes tunneb, et oskab vastata, hüppama nt ühel jalal sinna kasti ning selles kastis seistes filmi sisust teistele jutustama. Kui lapsi on palju, saab teha ka mitu kasti, et oleks rohkem tegutsemist. Kui kivi lendab hüppekastist välja, võivad lapsed kivikese viskajalt küsida soode kohta küsimusi.
  • Õpetaja laseb kodutööna vaadata õppefilme ja järgmises tunnis tehakse kokkuvõtted, mida keegi nägi. Nt tehakse klassi peale vaadatu põhjal mõistekaart.
    VÕI
  • Filmide põhjal valminud mõistekaardile lisatakse vajadusel mõned täiendavad mõtted või „harud“ juurde (nt kui on teemasid, mida filmides ei käsitleta, kuid lastel tekitab huvi/küsimusi)
    VÕI
  • Põhjalikuma teemakäsitluse korral saab õpikuteksti abil teha soid puudutava mõistekaardi põhja (koostajaks võib olla nii laps kui ka õpetaja – sõltub laste vanusest, ajalistest võimalustest jms) ning iga laps saaks kas iseseisvalt seda mõistekaarti täiendada filmide vaatamise põhjal. Pärast oleks huvitav laste mõistekaarte võrrelda. Pidades silmas ainete integreerimist, saab kunstiõpetusetunnis mõistekaardi kaunilt kujundada.
    VÕI
  • Erinevate soode asukoha õppimisel saab nt kleepsu abil klassiseinal* anda kaardile kõik sood, millest filmides räägitakse. Kõige suuremana või teise värviga võivad lapsed tähistada selle soo/need sood, kus nad on ise käinud. Lapsed saavad suuliselt juurde kirjeldada, milline soo välja nägi ning mis kõige enam sooskäigust jäi meelde.
    VÕI
  • Filmide vaatamise põhjal saavad lapsed koostada ristsõna ning lasta need siis üksteisel lahendada.
    VÕI
  • Loomingulisemalt mõelda armastav laps võib kirjutada muinasjutu (või nt gümnasistid ka nt oma kodukohale lähedal asuva soo põhjal essee), kasutades filmides räägitavaid lauseid.
    VÕI
  • Lapsed, kellel jääb hästi õpitav meelde või on lihtsam keskenduda kirjutades, võivad kasvõi filmide kokkuvõtvad laused endale vihikusse (ümber) kirjutada.
    VÕI
  • Kirjutada üles erinevused filmide lõpus kirjalikult olevate lausete ning suuliselt öeldud lausete vahel.
    VÕI…

Koostaja: Piret Pungas-Kohv,  2017

*Kui klassis seinakaarti ei ole, saab tavalisele tahvlile kuvada projektoriga internetist Eesti kontuuri. Nii saavad
lapsed kriidi või tahvlimarkeriga tavalisele tahvlile tähistada soode asukohad, millest on filmides ja/või õpikutes
juttu või mida nad on ise külastanud.

3. Infovoldik

Informatiivse soode taastamise infovoldiku koos kalendriga leiad SIIT!