See kevad tuli jälle teisiti, ai, tiu-di, tiu-di, teisiti…
Lapsepõlvest ehk on mõnigi lugeja seda laulu juhtunud kuulma? No tuli ta teisti küll ja juba teist korda. Minu jaoks tähendas see päris parajat e-kirjade kirjutamist ja plaanide pidevat ümbertegemist. Pidevalt kummitas peas lause: “Tark ei torma!” (vaid on rahulikult kodus, peseb käsi ja ei puutu kellegagi kokku). Ajal ja plaanidel on aga oma tee ja nii ei pääsenud kirjutamisest ja soovist kohtuda.
Kui viirusolud leevenesid, saime kokku õpilaste ja õpetajaga Luunja Keskkooli lõpuklassidest. Matkasime Seljamäel ja hoidsime kenasti pikivahet. Tundus, et enamikule sobis kasutada kõrvaklappe ja juhtus üks imeline lugu – üks noortest kommenteeris, et tegevuslikke mänge oleks võinud olla rajal veel rohkemgi. Võtsin sellest mõttest õppust ning järgmiste lastega “mängisime” juba rohkem. Tore on nii koostööalteid noori juhendada!
Nädal hiljem kohtusime Rakvere Gümnaasiumi 5. klassi lastega. Kui ei oleks ise kohal olnud, poleks uskunud, et veel nädal varem kandsin suusapükse ja nüüd, pauhti! suvi väljas! Üks väike poiss tuli mu juurde ja tunnistas, et tavaliselt talle matkata ei meeldi, aga täna küll! Mõningase mõttepausi järel lisas ta: “Ei tea, kas see on ilma pärast?” :)) Igatahes jagasin ta rõõmu. Muide, kohtasime esimest korda sellel rajal rästikut. Matkatee lõpuosa aitas jutt rästiku ning üldse maomürgist muuta palju lühemaks. Juhtus tegelikult ka selline ajalooline lugu – esimest korda küsiti mu käest, mis lind laulab ja ma oskasin ka täie kindlusega vastata – rohevint! Tol hetkel olime parkimisplatsil. Üldine kiitus lastele – küll nad olid head küsijad! Mida aga nägid, sellest soovisid täpsemalt teada saada.
Kaks päeva hiljem oli suvi endiselt kohal, loodus oli võõbatud roheliseks ja meie saime kokku Tondi Põhikooli lastega. Kaks imelist eripära muu toreduse seas, mis sellest õppepäevast mulle meelde jäid, on järgmised: üks poistest tegi omaalgatuslikult pelgupaiga-peatuspunktis päikesekella! Kuna kell juhtus olema vööndiaja järgi just 12, sain näidata päikesekella varju põhjal ka umbkaudselt põhja- ja lõunasuunda. See, kuidas üks pisike poiss niisuguse asja peale tuleb, jäi mulle mõistatuseks. Igatahes aitäh inimesele või raamatule, kes/mis sellest talle rääkis! Teine eriliselt armas hetk oli ühe tüdruku naeratus – ta oli väga tõsine ja vaikne, kuni hetkeni, mil andsin maitsta murakamoosi. No, mis salata, mul teeb ka (see) moos suu naeruseks 🙂
Oh, ja see rabarberikook peale maitsvat suppi! …
Nädal hiljem kohtusime aga juba Tudu rajal Albu Põhikooli laste ja õpetajatega. Nautisin laste huvi ja osavõtlikkust. Vahva vahepala – soohelidest rääkides lasin lastel mõistatada rabakonna heli. Küsisin lastelt, kes sedasi, justkui putru võiks keeta? Ühelt noorelt mehelt tuli muigvelsui vastuseks, et “Hiiretips…”. Hea teada, et lapsed on usinasti ka laulutunnis käinud (vähemalt väiksena:). Kasutasin ka uut tehnikat selles mõttes, et lapsed otsisid piltidelt samu kohti, mida nägid töölehtedel. Kiitus ühele tüdrukule, kes mikrofoni trotsides kenasti älvega seotud luuletust luges! Kui õppepäev sai läbi ja vihmasabin suurenes (noh, nii oli ilmataadiga kokkulepe ka), tuli üks laps ja hoidis ka minu kohal vihmavarju. Jälle oli mul kahju nii armsaid lapsi Tudusoost Albusse tagasi lubada.
Juba järgmine päev sain kokku Lasila Põhikooli lastega. Kui keegi oleks öelnud, et esiti peame rinda pistma suure sääseparvega, ei oleks seda nagu uskunudki. Vihmasabin, mis vahetult enne õppepäeva algust sabises, jäi kenasti üle ja oli soe ning mõnus – hea, kui ilmateadet ei usu. Sellest koolist vähemalt ühe poisi tulevikku julgen küll ennustada, et ta seob selle kuidagi sooga – ma ei jõudnud nii ruttu ja palju vastata, kui ta küsis. Kuulasime soost kostuvaid helisid ning meid tervitasid ja elusuuruses sookured. Oleksime justkui teinud kokkuleppe, mis kell on sobilik teha üle Tudusoo õhulend. Raudselt sai (vähemalt mulle!:) selgeks ka tegelane, kes on tikutaja – selle imeliku sabasulgede vihina pärast, mida isaslind teeb, tahan teda kangesti kutsuda vihitajaks, aga ei! Tegemist on üleni tikutajaga! Kuulsin parkimisplatsil selle tegelase õige nime põhjustajat ka – kuidas isaslind õhku tõustes hüüdis: tikut-tikut-tikut ja seejärel õudusfilmi heli meenutava vihin-mökitusega, mida teevad ta sabasuled, maa poole tagasi suundus. Ja-jaa, ta elab seal samas Tudu parkimisplatsi kõrval. Palun vabandust, et vähemalt ühele lastegrupile rääkides need kahe linnu nimetused segi läksid! Vihitaja on hoopis jõgitilder.
Reedel olin mina kontoris, aga Tudusoos tervitas Narva Vanalinna Riigikooli lapsi hoopis Volha. Ta aitas sood lastele lähemale tuua vene keeles. Volha ise küll mainis, et need 6. ja 7. klassi lapsed teadsid juba nii palju, et see oli nagu tõeline kingitus. Tunni jooksul jalutasid lapsed Tudu rajal ja lahendasid mõistatust soo ökosüsteemi kohta.
Esmaspäeva hommik tõi Tudu sohu Kallavere Keskkooli pisikesed. Kuigi osa laste kodune keel on pigem vene keel, said nad õppimisega väga tublisti hakkama. Õpetajad aitasid lapsi pisut suunata ja kokku tuli üks tore õppepäev. Saime mitu sootaime kenasti selgeks ning Kalli ja Modrise tegemistega tutvusime ka. Erilise mälestusena võtan sellelt õppepäevalt kaasa kahe pisikese tüdruku aitäh-kallistused.
Teisipäeval sõitsime Tudusohu koos Volhaga. Tema juhendas Tudu rajal taas Narva Vanalinna Riigikooli lapsi vene keeles ja mina olin Punasoos Saku gümnaasiumi lastega. Volha kommenteeris, kui suurepärane aeg on looduse uurimiseks maikuu lõpp. Koos 6. klassi lastega uurisid nad kiilide paljunemist soojärves. Ühtlasi näitas ennast hommikupoolikul külaslistele musträhn ja sõtkas.
Nagu öeldud, kohtusin Seljamäe rajal Saku Gümnaasiumi 5. klassi lastega. Enamiku tüdrukute asjalikkus pani mõtlema, et tegemist on vist vanemate klasside lastega. Siiski mitte. Poiste energia tegi omakorda kadedaks – igatsen ka endale seda väikest kogustki energiat, mis mõne lapse põues peitub. Sel õppepäeval tabasin end mõttelt, kuidas hakkavad välja kujunema õppepäeva nn võluhetked – üks on see, kui lastele olen jaganud laiali kõrvaklapid ja lõpuks enda peamikrofoni tööle panen – paeluv on see kõigi rõõmus ja hämmingut täis pilk, mil esimesed sõnad mikrofoni ütlen. Teine hetk enamikel lastel on see, mil murakamoos põske jõuab ja kolmas, mil jooksumäng selgeks saab. Kui lihtsate meetoditega saab muuta õppimist ja õpetamist toredamaks! Püüan seda meeles pidada! Ühtlasi suur aitäh õpetajale fotode eest!
Teisipäeva õhtu kostitas ajalehe veergudel tormihoiatusega. Appi! Mis nüüd saab? Kas minna või mitte? Öösel vihmapladinat vastu akent kuuldes ei olnud mu optimism väga kõrge. Aga ikkagi läksime kolmapäeva hommikul Rakke kooli lastega Tudusohu ja oli väga tore! Toredad on hetked, mil lapsed tulevad ise jagama oma lugusid loodusest, loomade või lindudega. Vihma hakkas tihedamalt sadama ning tuult tegi siis, kui olime õppepäevaga valmis ja kõhud täis. Taevataat on endiselt nende õppepäevade sponsor! Aitäh! Tudust koju sõites kuulasin Vikerraadiot. Juhuslikult kuulsin ühe eetrisse lubatud vanahärra pahameelt soode taastamise aadressil. See tekitas mõtte, et pakuks härrale osalemist Tudusoos õppepäeval? Äkki ta mõtleks ümber?
Muide, juunikuu alguses on soo ühtlaselt kaetud tupp-villpea tuustidega. Ta on ühtlasi taim, kes taastamistööde järgselt hakkab enda eksistentsist kiiresti märku andma. Kohe hakkab õitsema sookail ja küüvitsa eri toonides roosade õiekellukad annavad soole praegu (kirjutan neid ridu juunikuu alguses!) tõesti muinasjutulise välimuse… (isegi taastamisalal).
Neljapäeval kohtusin Harmi kooliga – nii väikest gruppi ei olegi ma tükk aega juhendanud, aga seda paremini tundusid nad kuulavat. 🙂 Kui peale õppematka arutlesime soode tähtsuse üle. Üks tüdrukutest jagas vastuseid justkui õpikust – äkki on ta tulevane loodusgiid? :). Olen ise käinud väikeses koolis ja nii köidavad ka teised väikekoolid alati mu tähelepanu. Loodan väga, et nad ikka kestaks! Vahetult enne Harmi kooli lastega kohtumist püüdsin Siutsu-äpi abil õppida mõnda linnulaulu. Tunnen, et metskiur hakkab juba selgeks saama. Mulle tundub, et ta teeb õmblusmasina häält meenutavat heli.
Reedene päev andis mulle võimaluse kontoris pabeirmajandusega tegeleda ja Tudusoos käis Volha koos Kohtla-Järve Ahtme põhikooli lastega. Kuna lastel oli väga hea ülevaade soost kui terviklikumast ökosüsteemist, uuris Volha lastega pigem taimi ja loomi. Samuti said tähelepanu sood ja nende taastamise vajalikkus ja ELFi projekt.
Peaaegu nädal hiljem, neljapäeval, sain mina kokku Olustvere kooli lastega ning jalutasime Seljamäe rajal. Selgus, et kaks last kuuluvad ornitoloogiaühingusse! No palun väga! Ei ole ju nii, et noored ainult arvutis ja muidu hukas 🙂 Üks piiga oskas kohe ära arvata ka heletildri häälitsuse. Mina tundsin Punasoos ära jälle metskiuru – tore oli laste ja õpetajate abiga kontrollida, kas arvasin õigesti. Vahest kõige põrutavam uudis oli see, kui Volha näitas peale õppepäeva lõppu karujälgi, mis talle silma jäid – kohe raja alguses, kus Punasood taastatakse. Rästikut nägime ka – tasub olla tähelepanelik. Tundus, et too sama, keda kunagi varasemaltki Põdraallikate puhkekoha lähedal nägime 🙂 Beežikat tooni isend koos musta sik-sakiga – ilmselt siis preili.
Muuseas, sel matkapäeval tuli tavapärasest põhjalikumalt juttu ka Seljamäe tekkest. Lisan igaks juhuks, et Tudusoo kandiski oli oluline pinnavormi muutja ligi 10 000 aastat tagasi Eestimaad katnud mandrijää ja muuhulgas selle sulaveest tekkinud järv praeguse Punasoo asemel. Jääjärvest jäi praeguse Punasoo kohale kuhjana alles palju setteid, mille järel toimetas edasi seal tuul, liigutades väljasulanud liiva pigem lõunapoolsemale (praegune Ratsarada) küljele. Nii andsid geoloogid praegusele Ratsarajale üldisemalt nimetuseks luitestunud pinnavorm, aga täpsemalt ka ümberpuhutud mõhn.
Nagu juba Volhat mainisin, oligi tema taas Tudu rajal ning aitas soid tutvustada vene keeles Jõhvi Vene Põhikooli lastele. Kuna ilm oli soe ja vihma ei sadanud, jäi üle vaid rõõmustada. Muuhulgas andis Volha lastele lahendada Tudusooga seotud mõistatusi. Nad uudistasid, kuidas soo ühest arenguastmest saab järgmine. Volha kirjeldas, kuidas lapsed nautisid eriliselt aega peale õppepäeva ning ei raatsinud matkaonnist lahkudagi. Nagu kevad-suvel ikka, oli linde palju. Vahva oli see, et heletilder andis endast peale erinevate soohäälte tutvustamist häälekalt märku.
Juunikuu teine nädal võttis endaga kaasa kooli lõpu ja sooja ilma ning neli õppepäeva. Esmaspäeval kohtusin Kallavere kooli lastega – sedakorda saime kokku 6. klassi lastega. Panen endale kõrva taha, et vahel piisab osade laste silmade säraks sellest, kui taimede nimesid öelda ka laste emakeeles – nii on hea luua sildasid. Ma arvan, et sellele klassile võiks anda küsijate auhinna – tore on/oli küsimustele vastata. Kui soodest olime juba pikalt pajatanud ja sel teemal tegusenud, siis raja lõpuosa võiks ilmselt määratleda kui rästiku-eri. Pakkusin lastele, kes soovib veel kuulata, saan rääkida näiteks madudest ja nende mürgist. Kes soovib puhata, saab lihtsalt ringi vaadata. Umbes 5-6 andunud lapsega madudest rääkides läks tee lõpuosa suisa märkamatult. Tänasin mõttes õnne,et gümnaasiumis mürkmadude kohta põhjaliku referaadi kirjutasin 😉 Igatahes sain täna samasugust õhinat kogeda nagu siis, kui 1984. aastal ilmus ENEKE, kus oli/on üks värviline lehekülg koos erinevate madudega ja ma isa ning õde kiusasin, et nad ikka loeks mulle nendest – ise ma tol hetkel seda va lugemisekunsti veel hästi ei osanud…
Järgmisel päeval, mis oli taas üks päikseline teisipäev, saime kokku Viimsi Kooli algklassilastega. Õppepäevale tuli kaasa ka Lona, kes antud hetkel praktikandi-rollis vaatas, kuidas mul läheb ning kuidas korraldan õppepäeva. Lapsed olid tublid ja armsad – nagu ikka 😉 Eks pisut rahmeldamist oli ka, aga rada oli pikk, palavus väsitas ja nad pidasid kõik väga-väga hästi vastu. Ma isegi leemendasin nii käimisest/kuumusest kui kõnelemisest, mis siis veel lastest rääkida. Kunagi ammu õppisin triki, et kuuma ilmaga on hea teha müts/rätik märjaks ning panna see pähe – kohe hakkab palju parem! Proovisime sama trikki ühe imeilusate ja paksude kiharatega piigaga ning ta enesetunne paranes tunduvalt, kui olime ta mütsi joogiveega märjaks teinud. Sellest õppepäevast võtsin endaga kaasa ühe tüdruku aitäh-kallistuse – loomulikult ei olnud ma siis enam üldse väsinud. 🙂
Samal ajal kui meie Lonaga kodu suunas hakkasime sõitma, liikus Volha hoopis Tudusse – temal oli pärastlõunane õppepäev Narva Laste Loomemaja algklassilastega. Ta kirjeldas, et oli nii teistmoodi anda tundi algklassilastele – nad olid vaid 6- ja 7-aastased. Ta jäi samuti väga rahule ja rõõmustas nii laste tegutsemislusti kui ilusa ilma üle.
Ja siis jõudis kätte 9. juuni ning viimane kevadine õppepäev. Kohtusime Tudu raja parkimisplatsil Tallinna Nõmme Huvikooli laste ja õpetajaga. Kuna laste vanus varieerus 1.-8. klassini, püüdsime koos leida lahendusi ja tegevusi nii, et kõigiga saaks ikka arvestatud. Olen õppepäevadel päris palju kasutanud kõrvaklappe ja peamikrofoni – küll on mõnus, kui ei pea rääkima kõva häälega, et teha end kuuldavaks. Kui juhtub veel olema tuuline ilm, siis on asjalood päris keerukad. Aga põhjus, miks kõrvaklappide vajalikkuse välja tõin, on see, et küsisin lastelt, kes soovib neid kasutada – soovi avaldasid neli last. Ja näiteks ühel poisil, kellelel meeldis olla grupist eraldi, andis selline lahendus võimaluse ikkagi õppepäevast osa võtta. Kui on võimalus, siis on hea kui saab pakkuda nn erilahendusi 🙂 Kindlasti andis neile õppepäevadele omamoodi värvika lõpu kahe koera osalus. Mõlema käpajäljed ilmestavad ka registreerimislehte – kõik peab olema ju korrektne! ;).
Ilusat suve, head õpetajad ja lapsed! Andsite mulle palju värvikaid kogemusi! Ja ei mäletagi, et nii palju oleksin igapäevaselt järjest soos käinud ning leidnud päev päeva järel uusi märke kevadest ning varasuvest soos. Loodan, et soo ja nende taastamine ei ole teile enam võõrad.
Ja loomulikult üleni suur tänu, kallis Jaama Trahteri rahvas! Otseselt suhtlesin eelkõige Merje ja Kerstiga! Teie südamlikkus ja abivalmidus teeb pai! 🙂
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
