Küllap on pea igal eestimaalasel kas värske või pisut tuhmunud mälestus soost marjade, laudtee, mõne raamatukatke, klassiekskursiooni või koolitunni kaudu. Veel sada aastat tagasi oli soo põlatud maa, kust saaki ei saa ja kus kari ei edene. Nõukogudeaegne retoorika kasutas soode kuivendamist tõhusa sihtalana oma mõjuvõimu näitamiseks. Samas on sohu aastasadade jooksul mindud peitu küll taudide, sõdade, kurjade mõisnike kui tänapäeval ka linnakära eest. Võib vast öelda, et sood on ühe vastandlikuma tähendusväljaga kooslused.