Muljeid Inglismaa soodest ja taastamisaladelt

Oh, dear!“ tuli hüüatusena meie suust, kui nägime esimest korda Inglismaa sood. See oli midagi karjamaa ja raiesmiku vahepealset. Võõrustajad ise ütlesid, et tegemist on loodusliku sooga, mida on ainult 300 aastat karjatatud. Inimmõjude paletti kuulub veel üldine õhusaaste, happevihmade ja toitainete rohkus. Samas on soode taastamisega Inglismaal tegeletud juba pea 30 aastat. Nii võiks õige lühidalt ja emotsionaalselt kokku võtta soode olukorra Inglismaal.

Sellised mõtted tekkisid kahel konverentsil, mida oli võimalus lähikuudel külastada. Marko Kohv käis Peak Districtis Kesk-Inglismaal droonide kasutamist käsitleval konverentsil ja konverentsijärgselt külastas sootaastamisprojekti Moor LIFE 2020 (LIFE viitab siin ja edaspidi Euroopa Liidu LIFE programmile ja rahastusele). Teine konverents oli Natural England´i poolt korraldatud Cumbria Bog LIFE Šotimaa piiril Lake Districti soodes, kus osalesid Piret Pungas-Kohv ja Marko Kohv.

Cumbria Bog LIFE konverents toimus väga inglaslikus väikelinnas Penrith, väga inglaslikult rägbi klubis.

Cumbria Bog LIFE konverents toimus väga inglaslikus väikelinnas Penrith, väga inglaslikult rägbi klubis.

Cumbria Bog LIFE konverents toimus väga inglaslikus väikelinnas Penrith, väga inglaslikult rägbi klubis.

Mõlemal koosviibimisel harutati lahti õige mitu tõsiasja, mille läbimõtlemisel ja arvesse võtmisel võiks Eesti soodega majandamisel nii mõndagi ennetada. Nagu nimigi ütleb, on Suurbritannia, erinevalt Eestist, suure pindalaga. Seal on palju organisatsioone ja puudub keskne andmebaas taastatavatest sooaladest. Kõik ei tunne kõiki nagu meil. Seega inglased tegelikult ei teagi väga hästi, kui palju on soid taastatud. Meie saaks taastamisega seotud andmebaasi veel suhteliselt kerge vaevaga tekitada ning luua sellele toetudes ka püsivalt toimiv ja läbimõeldud seiresüsteem. Selle puudumine on inglaste sõnul suur probleem. Tegelikult neil ei olegi andmeid, et taastamise edukust kuidagi hinnata, sest projektid ise kipuvad olema liiga lühiajalised ja esitlevad eelkõige positiivseid andmepunkte.

Soode kaitse ja taastamise näited Inglismaal

Kesk-Inglismaal Peak Districtis oli kunagiste happevihmade tõttu hävinud kogu taimestik. Järele on jäänud kümnete ruutkilomeetrite kaupa musta turbamaad. Taimkatte kadumine on omakorda kaasa toonud suure erosiooni, sest Inglismaal asuvad vähegi säilinud soisemad alad mägistel aladel, kus nõlvad on järsud. Nii kantakse vihmaveega väga palju turvast minema ja algsest maapinnast on alles jäänud umbes 10%. „Soodes“ leidus jäärakuid, mis ulatusid kohati läbi kogu 4-6 m paksuse turbalasundi. Peak Districti sooalade taastamisel oli esimene mure, kuidas hoida üldse turvast mäe otsas „kinni“ ning vältida selle kandumist jõgedesse ja paisjärvedesse. Selleks on inglased lubjanud ja väetanud turbapinda ja külvanud tavalist rohuseemet, et sel mustal maal midagigi kasvama hakkaks. Kuna kogu ala asub mäe otsas, tuli taastamiseks vajalik kraam kohale vedada helikopteritega. 32 km2 taastaimestamiseks on kulunud 32 miljonit naela ning arvestuste kohaselt kulub veel 20 aastat ja samapalju raha, et mõningates kohtades turbateke taastada. Sooala lausaliseks parandamiseks kulub aga aastatuhandeid.

Erosioonilised jäärakud, mis ulatuvad läbi kogu turbakihi Peak District-is.

Erosioonilised jäärakud, mis ulatuvad läbi kogu turbakihi Peak District-is.

Põhjapoolsetes soodes Cumbria maakonnas, oli inimmõju nõrgem, aga eestimaalase jaoks siiski ehmatav. Selle piirkonna peamisteks murelasteks on pikaajaline kraavitus ja turba kütteks lõikamine, mis on rabadest alles jätnud vaid „äranäritud“ südamikud. Oma mõju on jätnud ka aastasadu kestnud karjatamine. Sellele lisandub juba viidatud õhusaaste ja suur hulk toitained, mis õhu kaudu lisanduvad ning intensiivne metsandus. Lisaks kasvab ja levib nende rabades edukalt kuninganna Victoria ajal võõrliigina sissetoodud rododendron, millest lahtisaamiseks soid „rohitakse“ või kasutatakse Round-up mürki. Arvestades neid tegureid, on ka kogu selle piirkonna probleemide sasipuntra lahtiharutamine väga kallis ja pikaajaline töö. Ökoloogilisi muresid ümbritsevad veel maaomandi küsimused, mistõttu igasugune taastamistegevus on äärmiselt ajamahukas ja tihti hoopis võimatu.

Üks paremini säilinud rabasid Inglismaal. Inimmõjudest on siin „ainult“ paarsada aastat karjatamist ning servakraavitus.

Üks paremini säilinud rabasid Inglismaal. Inimmõjudest on siin „ainult“ paarsada aastat karjatamist ning servakraavitus.

Taastamistöödel kraavide sulgemiseks olid UK-s algusaegadel väga populaarsed plastiktammid, mis tänaseks on asendatud turbast veetõketega. Kuna turbakihi ülemine meeter on inimtegevusest rikutud ja sood kaldega, siis vee paigalhoidmine on väga raske. Täna saavad nad parimaid tulemusi kogu taastamisala ca 20×20 m ruutudeks jagades. Ruudud koosnevad läbi rikutud turbakihi ehitatud vallidest. Nii kujuneb riisipõllulaadne võrgustik, kus on kõrgemad vallid ja keskel märjem ala. Taastaimestumine tundub olevat üsna hea, kuigi peamine osa taimestikust on sini-helmikas, mille varjus kasvavad tasapisi turbasamblad ja mittesoovitav rododendron.

Kümmekond aastat tagasi kasutati valdavalt plastikpaise, praeguseks ei toiminud neist enam mitte ükski. Nüüd kasutatakse enamasti turbapaise.

Kümmekond aastat tagasi kasutati valdavalt plastikpaise, praeguseks ei toiminud neist enam mitte ükski. Nüüd kasutatakse enamasti turbapaise.

Tüüpiline taastamisala – tehutd on lageraie ning turbapaisudest ruudustik. Kui paisud peavad on ruudu keskel väga märg. Inimesed pildil liiguvad mööda turbapaisu.

Tüüpiline taastamisala – tehtud on lageraie ning turbapaisudest ruudustik. Kui paisud peavad on ruudu keskel väga märg. Inimesed pildil liiguvad mööda turbapaisu.

Üldiselt taimestuvad ruudud hästi aga suur probleem on sinihelmika (kõrge „hein“ pildid) ja rododendroni vohamine.

Üldiselt taimestuvad ruudud hästi aga suur probleem on sinihelmika (kõrge „hein“ pildid) ja rododendroni vohamine.

Puid inglased taastatavates soodes ei salli, taastamisele eelneb täielik lageraie. Paljud vähegi taastatavad sood on metsaistandusteks. Metsakasvatustsükkel on 40 aastat. Praeguseks on Briti riiklikud metsafirmad öelnud, et aladel kus turbakiht on paksem kui üks meeter enam istandust ei uuendata.

Huvitav fakt on, et turbalõikamise õigus on kohalikel säilinud tänapäevani. See tähendab, et riigile kuuluvas soos oli inimesel õigus naabrusest käia isiklikuks tarbeks turvast lõikamas. Nii sai näha turbakuure ja tööriistu, mida Eestis on alles vaid mõnes muuseumis. Eestis nimelt lõpetati taoline labidaturba kaevandamine möödunud sajandi keskpaigas.

Tutvusime Joan Danielsiga, kes on Kesk-Inglismaa madal- ja kõrgsoodes (täpsemalt Whixalli soos) toimuva turbakaevanduse kohta välja andnud nii CD kui ka trükise. Mis jõuavad peagi postiga ELFi, kõik on oodatud uudistama!

Giidi käes on turbalabidas ja taustaks lagunenud turbakuur.

Giidi käes on turbalabidas ja taustaks lagunenud turbakuur.

Üheks suuremaks väärtuseks, mis nendelt kahelt konverentsilt meie teadvusse jõudis, on see, et Eestis on soode taastamine veel palju-palju-palju lihtsam nii ökoloogiliselt kui ka raha ja aja kulult.

Tekst ja fotod: Piret Pungas-Kohv ja Marko Kohv

Postitati Uudis. Pane link järjehoidjatesse.