Möödunud sajandi keskpaigast alates on soid intensiivselt kraavitatud nii turba kaevandamise, põllumajanduse kui metsamajanduse eesmärkidel. Samamoodi on viimastel sajanditel kuivendatud märgi metsi kogu Euroopas eesmärgiga saada juurde tootlikku metsamaad, soodustada puidu juurdekasvu ning lihtsustada metsade majandamist.
Kuivendamine põhjustas paljudel sooaladel turba ladestumise lõppemise ning taimejäänuste kõdunemise/lagunemise kiirenemise. Veetaseme alandamise tulemusel muutub elupaigale omane taimkatte struktuur ja funktsioon. Selle tagajärjel pakuvad sood ning märjad metsad vähem ökosüsteemihüvesid ning halveneb selliste kooslustega seotud põlisliikide seisund. Näiteks on kuivenduse ja turba kaevandamise tagajärjel tekkinud jääksood enamasti elutud tühermaad.
Enamikus Euroopa riikides on sood peaaegu hävitatud (nt Taanis, Hollandis, Saksamaal). Eestis on massilise kuivendamise tulemusena lagesoode pindala vähenenud ligi kolm korda (6400 km2-lt 2400 km2-ni). Soid hakati Eestis väärtustama ja kaitsma alates 1970.‒1980. aastatest. Eestimaa Looduse Fond tegi 2009‒2013 ulatusliku soode inventuuri. Saadud andmetel katavad lagesood Eesti territooriumist ligi 5,5%, millest pea kolmveerand on kaitse all.
