Mida teha, kui ökosüsteemi taastamine ohustab alal praegu elavaid liike?

Rikutud ökosüsteeme on hakatud taastama kogu maailmas. Mõnikord on aga niisugustele aladele elama asunud mõni ohustatud liik või kahjustaksid taastamistööd seal hingitsevaid jäänuk-asurkondi.



Teadlased ja praktikud Tartu Ülikoolist, Eestimaa Looduse Fondist ja Eesti Maaülikoolist on uurinud selliste konfliktsete olukordade lahendamise teid, kasutades muuhulgas oma kogemusi Eesti soode taastamisel. Uurimus ilmus teadusajakirjas Journal of Environmental Management.

Ökosüsteemide taastamine võiks terviklikult toetada looduse hüvesid ja elurikkust, kuid sellel tegevusel on palju tahke ja tulemust on sageli raske ennustada. See tekitab muuhulgas dilemmasid taastamise ja liigikaitse vahel juhul, kui väärtuslik liik elab alal praegu, aga ökosüsteemi tervikseisundi paranemine on küsitav või väga aeglane. Näiteks võivad metsastunud soodel praegu elada metsised. Sootaimed, kelle jaoks peaks sulgema kuivenduskraavid, võivad olla säilinud just avatud kraaviäärtes. Lagesoode ja alvarite taastamine võib ohustada haruldasi puiduseeni ning põlengurežiimi taastamine end juba sisse seadnud paikseid liike. Isegi ebasoovitav võõrliik võib olla muutunud mõne kaitsealuse liigi oluliseks toiduobjektiks.

Eesti teadlaste ja praktikute koostöös käsitleti niisuguste olukordade võimalikke lahendusi, alates taastamistegevuse ajastamisest, ümber paigutamisest ja võtete muutmisest kuni ohustatud liigi tulevikuelupaikade kujundamiseni. Soode kaitse ja taastamise projekti juht Jüri-Ott Salm Eestimaa Looduse Fondist tõdes, et looduse hetkeväärtuse arvestamine teeb ökosüsteemide taastamise keerukamaks, kuid looduskaitseliselt mõjusamaks. „Tegime selle protseduuri oma nahal läbi, kaasates mitmekülgse taustaga eksperte ruumilisse planeerimisse, kus kõrvutasime eesmärgiks olevad kooslused ja praegused liigikaitseväärtused.“ Lisaks töölahendustele olid praktikute ja teadlaste koostöö tulemuseks taastamisalade sihtkoosluste kaardid, mida saab edaspidi kasutada taastamise tulemuslikkuse hindamisel ja ökosüsteemide toimimise tundmaõppimisel.

Tartu Ülikool, Looduskaitsebioloogia töörühm

Link originaalartiklile: https://doi.org/10.1016/j.jenvman.2019.109439