Ah mine õige Sirtsu sohu! Nii öeldi omal ajal sellele, kes rumalat juttu rääkis. See tähendab, et ta saadeti eriti kõrvalisse ja raskesti läbipääsetavasse kohta, kust niisama lihtne naasta polnud.
Raskesti oli Sirtsi ehk Sirtsu soo läbitav siiski ainult soojal aastaajal. Talviti avati seal Kesk-Eestit Peterburiga ühendav kaubatee – Viru talitee. See oli piirkonna üks tähtsamaid talviseid kaubateid. Püssi krahv ja Roela mõisnik tavatsenud käia talitee hooaega avamas, tehes rituaalse avasõidu. Viru teed mööda veeti näiteks viina ja Tudu klaasivabrikus valminud pudeleid. Vanasti kasutatigi soid taliteedena, sest külmunud soos oli hea ree või saaniga sõita. Taliteed püsisid aastasadu samades kohtades.
Raudtee- ja maanteevõrgu arenedes minetasid taliteed tähtsuse, kuid näha on Viru tee asukoht tänapäevalgi. Lõiguti on seda kasutatud veel eelmiselgi sajandil, millele viitavad teelt leitud metallist masinaosad.
Enne Sirtsi külla jõudmist möödus Viru tee Ruunakünkast. See on väike mineraalmaakõrgendik Sirtsi looduskaitseala Ruunassaare sihtkaitsevööndis, kus asub üks viiest teadaolevast metsise mängupaigast Sirtsi soos. Nimelt vajavad metsisekuked enne paaritumist omavaheliseks võitluseks siirdesoomännikuis lagedamaid alasid – mänguplatse, kus kuked omavahel võitlevad ja kanad vaatavad, kes on kõvem tegija. Võitja saab auhinnaks õiguse metsisekanaga paarituda. Sellised mängud on Sirtsi piirkonnas aga väikesed ja kipuvad aja jooksul veelgi vähenema. Ornitoloogid on veendunud, et mängukohtade kaitsest üksi ei piisa, vaid neid tuleb ka parandada, eelkõige vähendades kuivenduse mõju.
Kuivenduse mõjul on endised lagedad sooalad metsastunud, soometsade asemele on kujunenud kõdusoomets ning kunagistest hõredatest rabametsadest on saanud tihedad padrikud. See on üks põhjustest, miks Eestis on hakatud tegutsema soode taastamise nimel.
Üle seitsmesaja paisu
Lüganuse ja Vinni valla piiril asuva Sirtsi puhul on tegu äärmiselt mitmekesise soostikuga. Seal leidub nii rabametsi, lagedaid jõhvikasoid, suuri laugastikke kui ka läbipääsmatuid õõtsikuid vaheldumisi soosaartega. Kuid nagu paljusid teisi, on ka Sirtsi soostikku mõjutanud üle-eelmisel sajandil alanud ja eelmisel sajandil hoogustunud kuivendamine.Sirtsi looduskaitseala on üks kuuest kohast, kus Eestimaa Looduse Fond, Tartu Ülikool ja Arheovisioon viivad ellu projekti „Soode kaitse ja taastamine”. Taastustööd käivad Pohlaaru, Sirtsi soo, Rihula, Udriku, Ruunassaare ja Koolma sihtkaitsevööndites ning Seltsi ja Krüvissaare piiranguvööndites. Vinni vallas Palasi sihtkaitsevööndis oleva mahajäetud turbavälja taassoostamiseks on lisaks koostatud eraldi taastamiskava.
Taastamistööde eesmärk on peatada süsinikuheidet põhjustav turba lagunemine kuivendatud soos, taasluua soole omane veerežiim ja tekitada võimalusi elupaikade taastumiseks kaitsealustele liikidele, kes elavad vaid lagesoos või hõredas soometsas.
Sirtsi soostiku taastamistegevuste mõjuala on 2681 hektarit suur. Taastusala paikneb tervenisti RMK hallataval riigimaal, kuid sellega piirneb ka eramaid. Taastamistegevused on planeeritud viisil ja ulatuses, mis ei mõjuta eraomandis olevaid maid. Samuti peetakse silmas, et ei kahjustataks piirkonna rikkalikku kultuuripärandit.
Et luua tingimused soo taastumiseks, rajatakse Sirtsi soostikku 726 turbapaisu.
Sirtsi soos teeb kopatöid Metropol Group OÜ, Palasi alal on tööd valmis ja mujal plaanitakse nendega alustada augustis. Raieid korraldab RMK ning need viib läbi OÜ RT Plaan alates jaanuarist. Puistut tuleb vähendada, et luua soo taastumiseks vajalikud valgus- ja niiskustingimused ligi 200 hektaril taastataval lagesooalal või rabametsades. Lisaks raiutakse trassid masinate liikumiseks ligi 60 hektaril.
Soolinnud tagasi
Poolsada aastat tagasi rajati Ruunakünka juurde esimene suvine „päris” tee. Soos on see tee koos teekraavidega aga häiring ja võõrkeha. Et olukorda parandada, pidasid sootaastajad vajalikuks tee sulgeda. RMK seatud tingimuste tõttu jääb see siiski alles ning seetõttu ühtlasi osa kuivenduse mõjul tekkinud puistust soopuistuks ennistamata. Nõnda pole linnuteadlased päris kindlad, kas Ruunakünka mängupaigast ikka saab asja.
Metsise tulevikku varjutab lisaks asjaolu, et metsisekanadel pole populatsiooni taastumiseks piisavalt poegi üles kasvamas. Et olukorda muuta, ei piisa metsisemängude kaitsest, sest kanad pesitsevad oluliselt kaugemal. Lageraba kurvitsalistel on Sirtsis võimalusi pesitseda praegugi, aga kui pidurdada vee äravoolu, siis tuleb neid tõenäoliselt juurde.
Kuivenduse tagajärjel on tavaliste metsalindude – näiteks metskiuru ja metsvindi – arvukus Sirtsis kümne viimase aastaga kasvanud ligi kaks korda. Samal ajal on lagesoovärvuliste, eelkõige sookiuru ja põldlõokese oma samavõrra vähenenud. Rüüda arvukus on kahanenud kolmandiku võrra. Kuigi kuivenduseelseid tingimusi projektialale päris tagasi ei saa, loodame siiski, et taastamistööde tulemusel tulevad lagesoo liigid sinna tagasi ja metsaliigid taanduvad ning nii ka jääb.
Lisainfo projektist
Sirtsi soo taastamistöid tehakse projekti „Soode kaitse ja taastamine” käigus. Projekti rahastavad Euroopa Liidu programm LIFE ja Keskkonnainvesteeringute Keskus, projekt kestab 2015–2021. Kujundusraieid tehakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist rahastatud projekti „RMK looduskaitselised tegevused” toel. Projekti jooksul luuakse võimalused sooelupaikade taastumiseks Sirtsi, Tudu, Laukasoo, Feodorisoo, Ohepalu ja Soosaare soostikes kokku ligikaudu 7000 ha soid.
Eestis on sootaastamis töid tehtud juba näiteks Soomaal, Endla soostikus, Nigulas, Lahemaal, Muraka rabas, Feodorisoos jm.
Sirtsi looduskaitseala soode taastamiskava ja teostusprojekt on kättesaadavad aadressil https://soo.elfond.ee/taastamisalad/sirtsi/
Artikkel on avaldatud Lüganuse vallalehes, lehekülg 4!
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
