Siit leiad kõik 2017. aasta märgalade päeva puhul ELFile saadetud lood. Aitäh kõigile loo jagajatele!
Vaata ka meile saadetud pilte!
Helerin Väronen
Eelmise nädala neljapäeval, 2. veebruaril oli ülemaailmne märgalade päev. Eestimaa Looduse Fond kutsus oma kampaania „Astu sohu“ käigus üles veebruari esimesel nädalal märgaladele matkale minema. Otsustasime võrdlemisi spontaanselt, et kutsume kohapärimuse uurija Jüri Metssalu meile mõnd Raplamaa raba või sood tutvustama. Üks asi on teada, miks märgalad tähtsad on, kuid hoopis teine tunne on olla ise kohal ja paigavaimu tajuda.
Meie väikese seltskonna, viis täiskasvanut, kolm last ja üks koer, eesmärgiks oli liikuda läbi Mahtra looduskaitsealal asuva Kolgu raba (vanadel kaartidel Kolga raba, tuntud ka kui Kaiu raba), kus asuvad kaunid rabasaared, ja jõuda Atla jõe ääres Ulmu allikani, mis on ümbruskonna tuntuim pärimuspaik. Oma teekonda alustasime aga Salamäe soo juurest, liikudes edasi mööda raba serva ja tehes peatusi rabasaartel.
Ajalooliselt on soodesse ja rabadesse end vaenlase eest peidetud. Jüri rääkis, et Kolgu rabasaared on pakkunud kaitset ka metsavendadele. Õhtu saabudes käisid nad kohalikes taludes tööd tegemas ja endale söögipoolist teenimas. Toponüüm Salamäe soo viitab ka kohale, kus viibiti salaja, oldi peidus.
Kongismäel puhkasime pikemalt jalga, sõime lõunat ja kuulsime sellest, kuidas rabasaartel on asunud ka ümbruskonna talude heinamaad ja küünid. Hein tehti suvel valmis ja hoiti talveni küünis. Talvel käidi hobustega üle jää heintel järel. Kongismäe küüni ase olnud veel hiljaaegu leitav.
Järgmisel rabasaarel, Rebaseaugu mäel, mis on liivase pinnasega kuusik, leidsimegi rebaseurud ülesse. Õigemini leidis need me neljajalgne seltsiline, kes ilmselt olekski hea meelega sinna kaevama jäänud. Võttes suuna Ulmu allikale, piilusime korraks ka suure raba peale ja liikusime läbi soise roostiku edasi. Kulgesime veidi ka ajaloolisel Oblu-Juuru taliteel. See lühendas omalajal küladest kihelkonnakeskusesse käimist tunduvalt.
Taliteed pidi liikudes jõudsime kohani, kus viib purre üle Atla jõe. Kui Jüri siin viimati käis, olid Kaiu valla mehed vana ja lagunenud purde asemele just uut rajama asunud – üle jõe oli siis kaks palki. Seepärast olime end mõttes ette valmistanud, et lastega piki käsipuudeta lumiseid-jäiseid palke liikumine võib ohtlik olla. Kohale jõudes rõõmustas meid väga, et purdel on nüüdseks ka kõndimislauad ja käsipuud olemas. Kohalikud mehed on teinud tänuväärt töö.
Nii nagu Kolgu rabagi, on Ulmu ehk Õrde allikas ilusa ümmarguse kujuga. Jüri on selle allika pärimust ja nimesid arhiivides ja välitöödel põhjalikult uurinud ja leidnud, et Atla jõe kaldal asuvatest allikatest kõige suuremat on Mahtra pool raba ajalooliselt kutsutud Ulmu allikaks ja Kuimetsa pool Õrde allikaks. Hiljem on levinud mõlemad nimed mõlemal pool. Mõnes vanas arhiivitekstis on juttu ka Ulmu või Õrde allikatest mitmuses. Ümber allika kasvavad võimsad kased. Need on pärimuse järgi külasid kaitsvad hiiekased.
Ulmu allikas on tähtsa maamärgina kolme ajaloolise kogukonna ühendajaks. Nimelt jooksid vanasti sinna kokku kolme mõisa – Atla, Kuimetsa ja Kaiu – piirid. Rohkete pärimuslugude järgi on Ulmu allikast käinud mitu valda või kihelkonda suure põua ajal vett toomas, see allikas olevat ka mõõtmatult sügav ja sinna olevat peidetud varandust. Ulmu allika vesi on pärimuslugude järgi tervendav.
Selleks, et Mahtra looduskaitseala tudma õppida, kaitsta ja tutvustada, on Jüri koos kaitseala ümbruse külade elanikega loonud MTÜ Ulmulised, mis on oma nime saanud just Ulmu allika ja läheduses asuvate Ulmu mägede järgi. Ulmulised käivad koos 2015. aasta sügisest, asutamiskoosolek oli talvisel pööripäeval 2015. Ulmuliste esimene matk toimus sümboolselt just Ulmu allika äärde. Järgnesid matkad Arne Kivistiku juhtimisel Kose kihelkonnas Nõrava kandis, Jüriöö ülestõusu paikades, orhideerikastes kohtades ja Leva järve ümber. Ühingu esmaseks eesmärgiks ongi üheskoos kaitseala maastikke, kohanimesid ja pärimuslugusid paremini tundma õppida. Jüri meelest on oluline, et kõigil Eesti ja Raplamaa kaitsealadel oleksid oma kodanikuühendused, kes osaleksid oma kodumaastiku väärtuste uurimisel, hoidmisel ja tutvustamisel. Ulmulistel oleks ka hea meel, kui nendega liituks huvilisi kõigist Mahtra looduskaitseala küladest. Ühtlasi kutsub uus keskkonnaühing ka kõiki lugejaid oma kodukandi soode-rabade kohanimesid ja lugusid kirja panema ja Ulmuliste Facebooki lehel jagama.
Kolgu raba on läbi ajaloo olnud koht, kus on kogetud kummalisi nähtusi, mida on olenevalt ajast erinevalt nimetatud. Vahel kiputakse aga ennast ja teisi müstilistest nähtudest rääkides niiöelda liialt üles kruttima, hirmutama. Maastikule minnes on aga oluline, missugune on inimese eelhäälestus. Sellest sõltub suuresti ka maastikukogemus. „Kui lähened maastikule avatud meelega, usaldava ja armastava vaatega, siis maastik kõnetab sind samamoodi. Maastik on tegelikult meelepeegel. Ta peegeldab meeleseisundit,“ ütleb Jüri ja lisab, et peale enda meeleolu on oluline jälgida ka, millise seltskonnaga maastikule minnakse. Meie käisime väikese sõpruskonnana, koos koera ja lastega. Ja nii veetsimegi ühe rõõmsa ja värskelt lumise pühapäeva.
Darja Meinson, Illuka Kooli 6. klass
Jaanuari viimasel päeval käisime kooliperega rabamatkal. Ilm oli külm, aga kellelgi polnud külm, kuna kõik panid soojalt riidesse.
Valmistusime matkaks ka ette. Mõned lapsed võtsid sardellid ja mõned vahukommid. Mina võtsin ainsana selfiepulga. Ma ootasin seda päeva väga. Tahtsin näha, kuidas näeb välja soo talvel, kuna ma pole käinud talvel soos. Pärast kolmandat tundi läksime sööma ja siis vahetasime kohe riided. Seejärel hakkasime kogunema õue. Me ootasime õues bussi, et sõita Iisakusse Kotka rabasse.
Kui me kohale jõudsime, nägime, et kaugel seisab üks vaatetorn. Me kõndisime sinna ja kui me jõudsime kõik lõpuks torni tippu, siis me tegime ühispildi. Me nägime soos sammalt, mände, kuuski, kaske. Lõkkeplatse oli kolm kükki ja me nägime veel ilusat jõge, kus tegime ka pildi. Kui me kõndisime tagasi meie lõkkeplatsini, peatusime ühes kohas, kus oli valge lumi. Me tegime jällegi selfie ja huvijuht Ave tegi meist ka lihtsalt pildi. Kui me jõudsime lõkkeplatsini, hakkasime tegema lõket ja grillima. Pärast grillimist me läksime bussi ja sõitsime tagasi kooli.
Mulle väga meeldis, tahaks veel rappa minna!
Darja Meinson, Illuka Kooli 6. klass
Ühel talvepäeval läksime kooliga Iisakusse Kotka sohu. Meil vedas, kuna ilm oli väga ilus ja tuult polnud. Me käisime bussiga. Meile anti kaasa teed ja me pidime ise ostma endale süüa. Ma ootasin seda väga, kuna mulle meeldib käia soos matkal.
Me nägime soos erinevate loomade jälgi. Mina leidsin ühe katkise jõhvika. Loodus oli muidu ilus, valge, värviline. Me matkasime ja pärast, kui me jõudsime lõkkekoha juurde, jõime teed ja tegime vahukomme ja viinereid.
Midagi erilist soos ei juhtunud peale selle, et ma vajusin ühe jalaga ootamatult läbi jää. Poisid võtsid ühest kohast kaasa puid ja tassisid neid lõkkekohta, kuna nad arvasid, et seal pole puid. Me tegime palju pilte. Poisid kiusasid meid ja viskasid lumepallidega.
Õpetaja Anneli pakkus välja, et minna kevadel ekskursiooni asemel soosse ööbima. Kõnniksime Tudulinnast sinna, teeksime lõket ja magaksime seal. Kõik olid sellega nõus. Soos tekivad head ideed! Ootan juba järgmist matka!
Martin Koivistoinen, Illuka Kooli 6. klass
31. jaanuril käisime kooliga Kotka matkarajal, mis asub Ida-Virumaal Iisakus. Ilm oli algul natuke külm, kuid me liikusime kiiresti ja saime sooja. Vahepeal tuli ka päike välja, kuid mitte kauaks. Me panime soojalt riidesse ja paljudel olid kummikud jalas. Ma ootasin seda põnevusega, sest ma olen enne käinud soos ja tean, et seal on lõbus ja äge.
Ma lootsin, et seal maapind vajub ka, kuid kahjuks ei vajunud. Me kõndisime Allani, Darja, Eliise ja Teelega sama kiiresti. Me olime alati kõikidest ees ja kuulasime kõlarist muusikat. Me tegime palju fotosid, selfie-sid ja videosid.
Ma võtsin kaasa viinereid ja moosisaiad. Meile anti kooli poolt ka teed, mis oli suhteliselt magus, kuid mulle see meeldis ja jõin seda üpris palju.
Tegime ka lõket. Meil oli algul raske tuld teha, sest meil olid märjad puud ja alguses polnud paberit ka. Pärast tuli meile aga meelde, et meil on kaasas koolikott, äkki on seal! Siis otsisime ja leidsime. Saime tule püsti ja sõime.
Mulle meeldis käia soos.
Veronica Vinkler, Illuka Kooli 6. klass
Kord läks telefonivaba kool soosse matkale. Ilm oli ilus, külm ja jäine. Kõik lapsed tulid ettevaatlikult bussist välja, tegid ettevalmistused ja asusid teele. Kõik olid seda matka pikisilmi oodanud, sest neid oli teavitatud selfie võistlusest!
Rappa läksid nad palkrajal, mis oli jääs ja libe. Kui grupp oli ees ära läinud, jäi üks tüdruk veel selfie-sid tegema. Ühele neist piltidest jäi ka soovaim! Mida edasi grupp liikus, seda rohkem nad ka nägid. Kui grupp oli oma lõuna ära söönud, tuli soovaim ja õpetaja hakkas kilkama. Kilkas minut, kilkas kaks ja soovaim pakkus siis lastele, et ta tutvustab neile soo kõige ilusamaid kohti ja lapsed jäid nõusse.
Soovaim näitas neile jõgesid, kopra pesa ja päeva lõpus näitas ta ka päikeseloojangut. Soovaim viis grupi tagasi õpetaja juurde ja kadus. Ka õpetaja lõpetas kilkamise ning oli nii õnnelik , et ta lapsed lõpuks üles leidis. Tegelikult leidis soovaim ta üles, kuid õpetaja ei mäletanud sellest midagi. Oli aeg minna bussi ja sõita koju. Kui kõik lapsed koju jõudsid ja lapsevanemad kuulsid, millega nad hakkama said, siis said kõik ühe suure imestuse osaliseks.
Järgmisel päeval pani see tüdruk pildi ka Facebooki üless. See pilt kogus üle tuhande like ’i!
Anders Powell
Raba on üks maailma imesid – loodusrikas ja ilus. Ja mina eelmisel suvel külastasin üht raba. Selle raba nimi oli Viru raba. Minu külaskäik sinna kulges sedamoodi.
Me pidime palkraja peal käima, sest muidu oleksime raba sisse vajunud. Pärast natukest jalutamist jõudsime vaatlustornini ja siis ma tegin paar pilti. Ma vaatasin ringi. Seal oli väikeseid puid. Neil olid väänduvad oksad ja lühikesed tüved. Olid ka mõned järve moodi asjad, mida kutsutakse raba laugasteks. Vesi oli seal kindlasti 3-4 meetrit sügav. Ronisime alla ja läksime edasi. Siis leidsime turbakaevanduse. Kujutasin endale ette, kuidas tööpäevadel labidad kolgivad ja tõstukid mürisevad. See oleks vägev vaatepilt. Täna aga oli kõik vaikne. Me jalutasime edasi ja siis jõudsime rabast välja. Meie taha jäid rabalaukad, murakad ja karusisalikud. Meie ees laius suur paks mets.
Siiani olin rabast ainult lugenud raamatutes ja lugudes nagu “Mäger Urask.” Ma ootasin, et rabas oleks palju soosaari ja et oleks palju rohkem vett kui tegelikkuses on. Enne seda külaskäiku rappa ma arvasin, et kui sa rabas astud sambla peale, sa vajud vette. Aga tegelikult on mõned kohad rabas, kus saad astuda sambla peale ja ei vaju kuhugi. Ja ma arvasin, et näen rohkem suuri loomi, nagu mäkra. Aga ei näinud. Kõige suurem maismaa loom, mida ma nägin, oli üks karusisalik.
Kui ma räägiksin teistele lastele minu koolis, et ma käisin rabas, siis nad pööritaksid silmi ja ütleksid, et ma olen hull. See on sellepärast et ma elan Ameerikas. Ameerikas suvevaheajal käiakse Disneyland’s või rannas. Mõned isegi mängivad kogu suve videomänge. Aga mina arvan, et Eestis on palju parem suve veeta. Kui siin, Ameerikas, oleksid mõned karusisalikud või murakad, siis oleks see palju parem koht. Ameerika lastele ütlen: minge sohu!
Elo Raspel
Korraldasin pühapäeval, 5. veebruaril märgalade päeva raames Endla LKA-l sootaastamise vajalikkuse selgituseks matka. Kaupo Kohv, kes RMK poolt siin kolmel alal (Toodiksaare, Kaasikjärve ja Linnusaare rabades) tehtavaid töid kõige paremini teab, lõi ka kampa. Valisime Kaasikjärve raba taastamisalaga tutvumiseks sobiva matkatee- piisavalt otse, aga samas ka vaheldusrikkust silmas pidades. Minu mure oli, kas nii pikka marsruuti (8 km) ikka soovitakse käia, aga matka jooksul selgus, et jaksati väga hästi ja käisime isegi natuke rohkem, väike eksimus lisaks! Ilm oli mõnusalt talvine, kerge värske lumevaibaga, nii et räätsad ei osutunud tegelikult vajalikuks. Küll aga oli abi käimiskeppidest ja sai nautida jääl luiglemist. Kaasikjärve rabas matkasime Sinilaukani, seal tegin ELF-i jaoks ühe sooselfie. Matkal osales 35 inimest lähemalt ja kaugemalt, kõik huviga meelestatud, aktiivsed kuulajad, küsijad ja käijad. See matk jääb mulle kindlasti meelde ja ootan huviga millised muutused läbikäidud rajal ja taastamisalal toimuma hakkavad!
NB Matka kajastab ka Osooni meeskond, jääme ootama!
Kaarel Kree
Edith Maasik
Kohila Gümnaasiumi õpilased Loosalu rabas
Temaga polegi palju võimalusi – ta kas lummab või hirmutab. On minulgi sõpru, kes ei astu rabapiirist üle ja ütlevad, et nad ei saa, neil on hirm, neil kaob tasakaal. Mina nende mesti ei kuulu, seega mind raba lummab, võtab jäägitult endasse, vangistab meeled imetlema ta ilu, ta avarust, ta värve ja miniatuurseid vorme, tajuma erilisi lõhnu, millest üle ikka sookailu uimastav ja uinutav hõng. Raba suudab minuga teha imet, ta teeb mind hardamaks, tasakaalukamaks ja paremaks inimeseks. Nii ma vähemalt tunnen, kui rabast tulen. Raba, see looduse vapustav looming, on vahel äratanud minugi sõnadeks saanud loovuse: Raba Mis harras vaikus… Äkki üle ta ääretuse kaikus sookure hüüd. Veel viiv… Taas harras vaikus on nüüd.
Mare Urbas , Salajõe rabarändur, MTÜ Salajõe Külaselts juhatuse liige
Kivi südamel…
Kivi südame asemel…“
/H. Jõgisalu katkend „Kivi“ /
„See lugu on ühest vanast kaevust, nagu neid maal veel küllalt, aga milliseid siiski jääb järjest vähemaks. Ta on kõige põlisem ehitus meie külas; nii vana, et mitte keegi ei tea, millal kaevatud ja valmis laotud. Juba teoorjuse ajal või veelgi varem.
Kaev on hirmus sügav. Salv on ümmargustest põllukividest- alt kuni maapinnale välja. Kivide vahel ei ole peotäitki sideainet, aga nad on tugevasti paigas seisnud rohkem kui sada aastat.
Pidid olema kanged mehed need vanaaegsed kaevumeistrid….
…Vesi ei saa sellest kaevust kunagi otsa. Sügavalt kivide vahelt sätendab ta võtjale vastu. Ikka tuleb täis ämber üles. Küllap seegi, et kaevus vett jagub, tuleb vanade meistrite tarkusest – tundsid veesoonte jooksu sügaval maapõues.
Kaev ju selleks kaevataksegi, et oleks vett võtta. Enesest mõistetav, kuid mäletan, et külas oli mitmes peres niisugune kaev, mis südasuvel või –talvel jäi tilgatumaks, põhi tolmas. Siis käidi meilt vaadiga vett viimas. Olime alles väikesed, aga panime väga imeks, et vett tuleb külast laenata.
Naljakas oli ka kuulda öeldavat: „Hea vesi.“
Kaevuvesi, missugune ta siis pidi olema?
Alles koolis loodusloo tunnis kuulsime õpetajalt, et vesi peab olema värvita, lõhnata ja maitseta. Aga meie kaevu vesi oli veel parem: suvel kuumal ajal nii külm, et tohtis vaid lonkshaaval suhu võtta, muidu võis kurk haigeks jääda. Ning kare oli ka, mitte libe nagu jõe- või vihmavesi.
Hiljem, kui on tulnud juua leiget, pehmet kloorimaitsega vett, on vana kaev ikka meelde tulnud.
Lastele ei olnud veevõtmine jõukohane. See oli juba esimene täismehe töö, kui ämber pihku pisteti ja kaevule saadeti või kästi loomade joogikünad vett täis tõsta. Selleni andis kasvada.
Aga kaevu juurde saada oli meil kõigil kange valu. Võib-olla selle pärast, et kõvasti keelati. Aga kes juba roomas ja hoidja sülest pääses, see otseteed kaevule läks, et küna ääres solistada. Kui juhtus, et kaevukaas lahti unustati, upitasime end rinnuli raketele ja vaatasime alla sügavusse, kust tükk taevast ja meie näolapid vastu peegeldusid. Küll oli tore end kaugelt näha….
…Kord imetlesime jälle kaevupeeglit. Alt vaadati vastu. Hüüdsime, all liigutati suid: näitasime näpuga, all tehti sedasama, justkui osatati meid.
„Aga kui sülitaks mõnele nina pihta, mis nad siis teevad?“ ütlesime ja itsitasime.
„Vaatame!“ See oli tõesti huvitav: kas sülitavad vastu?
Ei ühtigi. Vesi tegi toredaid ringe, hakkas virvendama, näod peegelpildil venisid pikaks. Läksime nii hoogu, et ei märganudki, millal vanaema sellele üleannetusele peale juhtus.
Jutt oli lühike: vitsu!
See nahatäis öeldi olevat vee solkimise eest.
Nüüd, millal puhtast veest kui tähtsast loodusvarast nii palju räägitakse, tundub tagantjärele, et õige asja eest nuheldi. Võib-olla on sellest ajast jäänudki mingi seletamatu aukartus puhta allika, puhta jõe, puhta kaevu puhta vee ees. Kahju ainult, et paljud, kellest vee puhtus sõltub, pole saanud õigeaegset õpetust.
Mälestus kodusest kaevust on hell. On jäänud vastupandamatu tahtmine sinna sügavusse vaadata. Vana kivisalvedega kaev, kas pole see selge allikas õues? Midagi põlist, osake esivanemate pärandusest, mis hallist ajast on jootnud peret ja karja. Kas oleks siin ilma kaevu ja puhta veeta eluaset olnudki?
Nüüd, aastate pärast, kus kaua kraanivee peal elatud, on eriline pidulikkus hinges, kui lähed kaevule ja tõstad ämbritäie vett üles: vinn nagiseb ja kääksub, vesi pladiseb. Jood raandast, ninaots vees, kõrvuni märg ja külm nire jookseb särgikaelusest sisse. Tunned, et oled kodus. Puristad habeme kuivaks:
„Küll on hea vesi!
Värvita, lõhnata, maitseta… ja kui maitsev.“/katkend H. Jõgisalu jutust“Kaev“ /
See põlise läänlase ja õpetaja Harri Jõgisalu lugu kirjeldab sõna-sõnalt ka Salajõe küla vanu ajahambale vastu pidanud salvkaevusid ja suhtumist kaevuveesse, enamasti iga talu karjamaal asuvaid allikaid ja nende puhast karastavat vett, aga… selle sajandi ja milleniumi esimestest aastatest alates on väga hea kaevuvesi ja puhtad allikad meie jaoks veel vaid mälestus. Tõeks on saanud nende tegevuse tagajärjed, kellel „õigeaegne õpetus“ jäänud saamata ja kes „aukartusest puhta allika, puhta jõe ja puhta kaevu puhta vee ees“ ei hooli ega taha midagi kuulda, kui terendab äri.
Pilt Niibi rabast, mille taastamise lugu on veel väga kaugel, sest esialgu käib alles laastamine, päevakorral on pikaajaliselt jätkuv karstiala saastamine – menetlemisel kaevandusala laiendamise taotlus. Lisatud matkafoto taustaks on planeeritav kaevandusala, mis tegelikult on juba kraavitatud, eelkuivendatud ja osaliselt freesitudki. Matkajateks need, kelle kaevuvesi on löögi all – Salajõe piirkonna inimesed.
….“Inimestel oli soo vastu vana vimm – tema vempude pärast… Tulu, mida soolahmakas kehva heina, turbapätside ja marjade näol andis, ei peetud nimetamisväärsekski. Lõid siis Sookurgu ja Ülesoo mehed käed kokku, et lasevad soo kuivaks ja parandavad maa ära. Soo serva sõitsid masinad – terve kolonn kraavikaevajaid. Aega viitmata hakkasid pikanoolelised ekskavaatorid magistraali sisse võtma. Hööritasid kopaga, tõstsid mudast turvast ja nöörsirge kanal hakkas sood pikuti pooleks lõikama.Vesi, mis siiamaale oli soo peal paigal seisnud, pistis kraavi mööda lippama. Töö ei katkenud mitmel aastal. Magistraal pikenes, veed alanesid. Masinad muudkui müttasid. Tõmbasid pikuti ja risti jutte üle soo. Kuhu kärsa sisse pistsid,sealt vee minema lasksid. Edasi tulid kamaratõngujad ja kännukoristajad, ning keerasid kummuli jõhvikasambla ja murakamättad.Soo peal peale masinate enam kedagi ei olnudki. Kured sinna kevadel enam tagasi ei tulnud, rästikud roomasid raiesmikesse, konnad kalpsasid mujale märjemat otsima. Pärast seda, kui soo kuivaks lasti, hakkas külas imelikke asju juhtuma, missuguseid varemalt ilmaski ei nähtud. Jõgi Ülesoo all jäi nii veevaeseks, et vaevalt nirises. Kalad kadusid ja vähjad punusid tagurpidi minema. Sookurgu allikas, kust aasta ringi külma ja kristallselget vett üles kees, muutus mudaseks ja lõpuks kuivas hoopis. Kuid kõige hullem oli kaevudega…Seda viimast vempu polnud soost keegi osanud ette arvata.“ /katkend H. JõGisalu „Laukasoo viimane vemp“/
„Seda viimast vempu“ ei osanud üheksakümnendatel karta vallavolikogu liikmed (mittespetsialistid), aga oleks pidanud kartma keskkonnaspetsialistid ja nüüd ei taha kuidagi tunnistada ka OÜ Kekkilä Eesti sookollid, kes oma kaevandusveed Niibi raba turbatootmisaladelt juhivad südame rahus Salajõe kaudu otse karsti ja sealtkaudu põhjavette, mis toidab Salajõe, Vedra, Ingküla ja Niibi küla kaevusid ja allikaid, süüdistades vee rikkumises küll kopraid, jõkke pudenevaid lepalehti ja niitmata karstiorgu; põhjendusena pole veel mängu tulnud vaid ühe eelmise ajastu põhjus – ülemaailmne imperialism.
OÜ Kekkilä Eesti müügijuht Erki Mehevits nendib eksporditavate turbasegude täpsuse ja vajaduse põhjendusena: „Kui jõulutäht jõuluks õitsema ei hakka, on kasvataja töö hukas, seetõttu peab segu koostis väga täpne olema.“ (EP lisa – Turbaleht – november 2013). Tõesti suur katastroof kõigile lillearmastajatele ja veel suurem lillekasvataja ärile. Aga kui valikuvariandid aina suurenevate kaevandusmahtude juures on õitsev jõulutäht või puhas joogivesi, kumma puudumine siis katastroof on?
Turumajanduse ainus eesmärk – majanduse juurdekasv ja aina suurem tarbimine (olenemata tarbitava vajalikkusest) ei ole jätkusuutlik. Organisatsiooni Global Footprint Network (GFN) arvutuste järgi saabub viimastel aastatel nn maailma võlguelamise päev (Earth Overshoot Day) juba augustikuus. GFN võrdleb inimkonna vajadust loodusvarude, toidu- ja tooraine järele looduse võimekusega neid varusid taastada ja saada jagu inimtekkelistest jäätmetest. Need arvutused näitavad, et kulutame vähem kui kaheksa kuuga kõik selle, mida koduplaneet meile igal aastal suudaks kestlikult pakkuda ja kolmandiku aastast kulutame ressursse võlgu järeltulevate põlvkondade arvel. Piltlikult – tänane jõulutäht meie laual võib tähendada lapselapse kustutamatut janu puhta joogivee järele ja ka viimase vindi peal arvuti, nutitelefon ega muu vidin ei suuda seda janu kustutada.
Veel Turbalehest: „Suurimaid koguseid ostavad Kekkilä Eestilt Soome emaettevõtte kaudu (minu allakriipsutus) Mehhiko, Itaalia ja Maroko…“ Niisiis paras lonks kasumistki leevendab teiste janu ja Eesti – meie lastelaste – kanda jäävad keskkonnakahjud ja rekultiveerimise kulud.
Me ei saa leppida, et otse karstijõkke suunatavale kuivendusveele kehtivad Veeseaduse järgi samasugused nõuded, kui oluliselt suurema isepuhastusvõimega maapealsesse jõkke juhitavale veele. Mis mõte on Salajõe Maastikukaitsealal, kui see ei võimalda kaitsta karstiala ja põhjavett?
Me ei saa leppida, et KMH uuringutega ei soovitagi välja selgitada tootmistegevusega kaasnevaid võimalikke ohte ja meie poolt esile toodud muutuste kohta ( karstiala suurima – Tiberna allika täissettimine, kaevudesse jõudev sete jms) väidavad uuringu koostajad, et kohalike elanike mälestused ei maksa midagi.
Me ei saa leppida, et kaevandusala laiendamise nimel tahetakse kombineerida varasemate, ilma KMH uuringuta väljastatud kaevanduslubade mahtude liitmise, lahutamise ja pikendamisega, lükates nii ammendatud alade rekultiveerimist kaugemale tulevikku ja jätkates 35 aasta vältel põhjavee kahjustamist.
ME EI SAA LEPPIDA, ET ELUKS VÄLTIMATULT VAJALIKU PUHTA VEE KAITSELE EI PÖÖRATA MEIE LOODUSKATSESÜSTEEMIS PIISAVALT TÕHUSAT TÄHELEPANU.
Kasutatud kirjanduslikud katkendid pärinevad H. Jõgisalu jutukogust „Nõiutud allikas“, 1974 – kasulik ja hoiatav lugemine kõigile.
Kohtla-Järve Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilaste nimel Pille-Riin Raud
Ida-Virumaa on soode ja rabade poolest rikas. Suuremateks märgaladeks on Muraka raba, Puhatu, Agusalu ja Sirtsi soo, mis on loodud Alutaguse soostike kaitseks. Ka esimene sookaitseala Eestis asutati 1938. aastal just Ida-Virumaal, selleks oli Ratva raba (praegu Muraka LKA osa).
Ida-Virumaa soodele on tugevat mõju avaldanud eriti põlevkivitööstus. Põlevkivist elektri tootmisel eraldub palju lendtuhka, mis kandus Ahtme ja Balti SEJ-dest soodesse. Lendtuhk muudab soo ökosüsteemi leelisemaks ja see vähendab happelist kasvukeskkonda vajavate turbasammalde juurdekasvu ning toob kaasa ka taimestiku muutusi. Viimasel ajal heade filtrite abil lendtuhk püütakse paremini kinni, aga muutused ökosüsteemis kestavad kaua.
Teiseks suuremaks probleemiks Ida-Virumaal on põlevkivivarude paiknemine soostike all. Põlevkivi kaevandamine on küllaltki mõjutanud Puhatu soo ökosüsteemi ja nüüd on sama saatus ähvardamas ka Selisood. 2015. aastal moodustati Selisoo looduskaitse ala, sellega loodetakse ära hoida kaevanduse laienemist soo alla.
Need on mõningad teadmised, mis meil olid enne õppepäevale siirdumist. Mõned õppepäeval osalejad olid ka varem soos käinud, kuid paljudele oli see esmakordne kogemus. Selisoo õppepäev sai võimalikuks KIKi projektile ja soos juhendas meid kogenud giid. Selisoos on kogu matkaraja ulatuses RMK rajatud laudtee ja nii ei olnud ka soos liikumine probleemiks. Õppisime soos tundma erinevaid taimi, imetlesime soo värviderikkust ka veel septembri lõpus, saime teada kuidas ja kus soos liikuda, mõõtsime laukavee pH-d (5,5), veendusime et turbasammal sisaldab ja säilitab tõesti palju vett. Muljed õppepäavast olid head ja soode kartjad said ka julgust edaspidi vähemalt laudteega soosse minna, kas siis marjule või lihtsalt nautima seda ürgset ökosüsteemi.
Saime aru , milline suur roll on soo ökosüsteemil nii puhta vee säilitamisel kui ka põhjavee täiendamisel.
Kadri Prants
Sood, kuhu meie täna astusime, ei peeta tegelikult sooks, sest tal pole piisavalt paksu turbakihti. Ehk tegemist on lihtsalt soostunud alaga, mida umbes 25-30 aastat tagasi kuivendama asuti. Aga kohaliku rahva jaoks on koha nimi ikka ja alati olnud Ihasalu soo. Omal ajal käisid lapsed seal ikka seiklemas ja mängimas (poisikesed leidsid kunagi ammu isegi lõhkemata mürsu, millest rumala peaga üsna õnnetult lõppenud pauku tegid), aga tänapäeva lapsed pole sellest “soost” kuulnudki. Seega käisime neile pärandkultuuri tutvustamas. 🙂 Leidsime musta pässikut (vähiravim), nägime metssea ja rebase jälgi. Muide, kotkapaari nägime ka kõrgelt üle lendamas (neil on seal kuskil teatavasti pesa). Vaatasime raiesmikke ja harvendusraiet, arutlesime metsaraie üle üldiselt, määrasime ka mändide vanust. Tore matkake oli.
Maris Meriste
Loodusturismi korralduse kutseõppe I kursuse täiskasvanud õppijad käisid Marimetsa rabas 3. veebruaril märgalade päeva tähistamas.
Imelisel kombel oli metsas ja rabas isegi lumekihti ja sellel hulgaliselt metselajate jälgi. Tundus, et põder ja hunt püüdsid meist eemale jõuda, enne kui meie oma jutuvadaga lähemale jõudsime. Värskeid loomade ja lindude jälgi oli metsas ja raba peal samuti. Metselajaid liikus meie ümber väga palju ja värskeid jälgi muudkui ilmus vähesele lumekihile. Naljatlemisi mõtlesime, et sattusime jälitama metselajate jälgi. Imeline loodus ja meeldiv rahu ümber meie olid ilusa päeva märksõnad. Grupil oli kaasas õpetaja Marje, kes jagas oma laialdasi teadmisi meiega. Infot tuli nii palju, et kõike ei suutnud meeldegi jätta. Aga teadmisi koguneb ning me jõuame neid hiljem kinnistada.
Urve Lehestik
26. helmekuu päeval sõitsime grupi Põlva Kooli õpilastega Palupõhja looduskooli. Laeva-Palupõhja tee ääres, kus algab Selli-Sillaotsa matkarada, astusime sohu. Õpilaste mõtted sohuastumisest olid sellised:
Matkarajal tundsin suurt rahu, sain oma mõtteid mõelda ja ei pidanud kooli pärast muretsema.
Kõndides oli mul selline tunne nagu maailma aeg oleks peatunud.
Tee oli nii libe, et looduse uudistamiseks pidi seisma jääma.
Suuretüki vaatetornist oli lummav vaade.
Käisin esimest korda elus soos. Mõnus oli, tahaksin tagasi minna ja seal pikemalt olla.
Iga kord kui loodusesse tulen, näitab loodus mulle end erinevast küljest – mulle meeldisid väga värvitoonid, mida loodus mulle seekord näitas.
Soos oli väga vaikne.
Õhk oli puhas ja seda oli mõnus hingata.
See oli nii ilus ja omanäoline koht, et isegi elaksin siin.
***
27. helmekuu päeva hommikul, pärast ööbimist Palupõhja looduskoolis, tegime retke Emajõe luhale. Õpilaste mõtted retkest olid sellised:
Kui läksime luhta, olid tunded mõnusad ja puhtad.
Midagi sellist ei olnud ma varem kogenud, see oli nii teistsugune ja omaette maailm.
Oli ainult jää ja talvised taimed. Tegelikult on luht ka loomadele tähtis.
Hästi rahulik oli loodust nautida.
Jällegi näitas loodus end teistsugusest küljest.
Õppisin jääl kõndima. Nüüd tean, et kui jää peal on vesi, ei tohi end libistada.
Jääle kogunenud vesi tegi saapad märjaks, aga asi oli seda väärt.
Tahaks suvel siia tagasi tulla.
Tallinnast vaid 90km kaugusel, Raplamaal Kehtna vallas, asub üks Eesti vanim soo. Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10 000-9000 aastat tagasi ning on üks väheseid märgalasid, mida saab läbida kuiva jalaga. Antud raba turbakihi paksus on 7m, kusjuures meetrise turbakihi tekkeks kulub umbes tuhat aastat!
On maa, aga ei kanna. On vesi, aga sõuda ei saa! Mukri rabab oma uue laudtee, kaunite vesirooside ning idülliliste puhke-platvormidega, kus saab puhata, päikest võtta või mediteerida. Ainsa rabana Raplamaal on Mukri varustatud ka vaatetorniga, mis hetkel küll on suletud, kuid 2016.a jooksul plaanis rekonstrueerida. Vaatetorni raudpostid ulatuvad 7m sügavusele ning maa peal olev puitehitis ulatub 14m kõrgusele. Algselt oli pisike teeke Mukri järveni teada vaid kohalikele, kuid nüüdseks on rajatud korralik matkarada, mis läbib raba. Kui aga tunned, et laudtee ei ole piisavalt põnev, tasub proovida räätsamatka! Kes tumedat, kuid vägagi puhast vett ning kohati lausa 3m sügavusel asuvat turbast põhja ei pelga, sel on võimalus Mukri järves saarekeste ja vesirooside vahel ka ujuda.
Matkamine ürgses looduses muudab inimest veidi ürgseks ning paneb enda mõtetega tegelema. 2,4km pikkuse matkarajalõpus on katusealune piknikukohaga: laud ja pingid, kuivkäimla ning lõkkekoht, kus suurepärane võimalus keha kinnitada ja end kosutada. Keda aga kurk juba varem pitsitab, võib julgelt laukast janu kustutada. Rabavesi on küll veidi mõrkjas, kuid tänu happesusele bakteritevaba ja täiesti joodav. Küll aga ei tasu vaid sellele lootma jääda, sest antud vesi ei sisalda mineraalaineid ja pikaajaliseks tarvitamiseks ei ole sobilik.
Haara selga seljakott ning sõida linnast välja, naudi imelisi Eestimaa pärleid ja kuula looduse orkestrit!
Loe juurde ja vaata pilte Eneli blogist.
Kui ma saaks soid külastades iga kord ühe euro, siis ma oleks puupüsti rikas! Soode ja rabade külastamine on üks minu lemmiktegevusi. Varsti saab minust vist sookoll, panen onni püsti ja lihtsalt naudin. Päikseloojangud- ja tõusud soos on midagi sellist, mida on peaaegu võimatu sõnadesse panna. Kindlasti soovitan kõigile rabalaukas suplemist! See teeb kasuka hästi pehmeks. Looduslik spaa. Soos ei ole vahet, mis kell või aastaaeg on, ikkagi on müstiline tunne nii sees kui ka ümber. Mul on veel nii palju soid külastamata, aga küll jõuan!
Tänasel päikselisel laupäeval käisin Marimetsa matkarajal. Marimetsa matkarada on üks neist, mida lihtne leida: Virtsu-Risti maanteelt on parklasse vaid 200 meetrit. Parkla on autosid täis ja tegelikult tegi see rõõmu – järelikult on palju neid, kes nagu minagi naudivad looduses liikumist. Mõned tähelepanekud: kaart oli, prügikaste, WCd mitte. Matkaraja pikkus: 8,9 km.
Raja esimene ots on igav, sest kulgeb kõrgepingeliini all. Õnneks on see lühike lõik. Ekslema ei pea, teeviitu on piisavalt. Rajal on toredad infotahvlid rabas elavate lindude-loomade ning taimede kohta. Hoiatussildidki üleval, sest tee on jäine. Minu saapad on libedad ja nii käisingi rohkem raja kõrval.
Marimetsa raba laudteeni jõudsin 40 minutiga. Kes sellel teekonnal väsib, siis just seal on esimene puhkekoht, kus värske olemisega pingid. Ilm on imeline – kraad külma, tuuletu. Laudtee on laitmatu, ei ühtki katkist kohta. Rabas on rabakombed: tereta vastutulijaid ja astu kõrvale, et nad mööda lasta.
Veesilmad on jääs ja mustrid imelised. Noolsirge laudtee lõpus on vaatetorn. Mõnus on sealt kõrgelt seda kaunist maastikku vaadata ja vaikust nautida. Uiske kahjuks pole, aga küll uisutaks neil laugastel. Ja suvel vaataks tornist tähti ja ujuks tumedas rabavees. Tagasiteel kohtan raba serval seltskonda, kus ka päris pisikesed põnnid ja nende murelik küsimus on, et kui kaua veel ja kas on liiga libe ja kas tasub minna. Muidugi tasub minna ja ei, päike on laudtee ära sulatanud ja kõndida lihtne, ja seal on äge torn. Lastel löövad silma särama ja nii nad siis lähevadki. Aga nad oleksid kindlasti olnud väga pettunud, kui oleksid sama jäätunud metsarada mööda ilma raba nägemata tagasi läinud.
Minu matk saab läbi täpselt 9, 3 km ja 2, 29 minutiga. Kulgesin rahulikult, pildistasin palju – nautisin ilusat talvepäeva. Tean juba, et nädala pärast olen Kakerdaja rabas. Aitäh, RMK, et viimastel aastatel olete nii palju matkaradu loonud ja korrastanud.
Ühesõnaga – homme on samasugune kaunis päev ja Sina mine metsa, Marimetsa! Miljon sammu Eestimaal.
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
