Kui soine on eesti ilukirjandus?

screen-shot-2017-01-09-at-16-18-54

Ajakirjas Akadeemia (detsember 2016) ilmus Piret Pungas-Kohvi artikkel „Kui soine on eesti ilukirjandus?“, mis on mõneti jätk augustis „Eesti Looduse“ veergudel ilmavalgust näinud artiklile „Millised on sood lasteraamatutes?“

Pisut enam kui 60 trükise põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et 20. sajandi teise pooleni on soo üksikute eranditega pigem vaesuse ja lõputu töö tekkepõhjus või äärmuslikemate süžeeliinide korral ka hirmuallikas või lausa mõrvapaik.

„Ära enam valeta, lojus!“ karjus Miika, unustades enda korraga sootuks. Ja siis see juhtuski. Suure jõuga, otsekui laps kerge mängukanni, tõstis ta küüraka pea kohta ja paiskas ta kaugele mädamülkasse, millest too kitsas tee möödus. Vedel, kohvipruun pori pritsi kõrgele üles. /…/ Kuid mülgas oli tõusnud juba rinnuni. /…/ Suured kollased mullid kerkisid ta kõrvale, lõhkesid ta ees ja tekkisid ta selja taha. Raba imes teda toll-tollilt, kiskus teda koletu jõuga enda mädanenud üska, näis mööda jäsemeid üles roomavat, et teda siis seda suurema hooga alla litsuda“ (Jakobson 1931: 338-339).

Soo kui ümbritseva keskkonna osatähtsus käsitletud teostes on väga varieeruv, kõikudes pelgalt olustiku määratluse kuni justkui elustatud tegelase vahel. Soo tegevuskohana on kõige enam päevakorral 20. sajandil enne II maailmasõda. Tegevuslikult seostatakse sood kraavide kaevamisega kuivendamise eesmärgil, soo kogemisega liikumisel või vaatluse kaudu. Samas “vaadatakse” täiskasvanutele mõeldud ilukirjanduses sood kaugelt, s.t seda kasutatakse enamjaolt taustana olustiku ja meeleolu edasiandmisel.

Viimaste aastakümnete jooksul on soo ökoloogilise väärtuse kõrval muutunud oluliseks ka soo esteetilised väärtused. On ilmunud teoseid, mille keskmes on soo ise ja milles püütakse sood mõista ja temaga läbi saada. Kuid sellegipoolest on positiivse vaatenurga esitajaks matkaja, külaline, mitte püsielanik. On mõneti üllatav, et täiskasvanutele mõeldud raamatutes ei leidu kuigivõrd koriluse ega turba kaevandamise kirjeldusi. Samas on sood kasutatud mõnel juhul metafoorina; säilinud on ka soo müstiline käsitlusviis, mis küll kunagiste pärimustepõhise esituse asemel on mõnel juhul leidnud lähenemise lausa ulmekirjanduses.

Täpsemalt koos rohkete näidetega saab lugeda muidugi artiklist…

Postitati Uudis. Pane link järjehoidjatesse.