Miks soid taastada? Kuidas ja kaua läheb aega?

Miks on soode taastamine vajalik?

Möödunud sajandi keskpaigast alates on soid intensiivselt kraavitatud. See põhjustas paljudel sooaladel turba ladestumise lõppemise ning kõdunemise/lagunemise kiirenemise. Tõmmates paralleele inimese kehaga, on kraavide kaevamine sohu justkui haavade lõikamine kätte või jalga. Veri nagu vesigi voolab haavast (kraavist) välja. Kui juhtub, et veri ei hüübi (vee väljavool ei pidurdu), halveneb peagi kogu keha (soo) tavapärane toimimine.

Tõsi, vahel ei ole sugugi mõistlik üritada taastada endist sookooslust, sest aastakümnete jooksul tekkinud uus kooslus on saavutanud oma tasakaalu, mille lõhkumine võib avaldada omakorda negatiivset mõju väärtuslikele liikidele. See võib olla justkui valesti kokkukasvanud luu, mille lahtimurdmine võib lonkava inimese kõndimisvõimet vähendada veelgi. Samas Eesti soode näitel on paljudel juhtudel soo taastamine igati põhjendatud – nagu valesti kokkukasvanud luu küll, mille lahtimurdmine ja õigesti kokku kasvatamine halvendab mõneks ajaks inimese liikumisvõimet. Samas peale taastumist enam inimene ei lonka ja vahest suudab isegi joosta.

Kas meil praegu pole soid juba piisavalt, miks peab neid veel taastama?

Arvestades seda, kui palju Eesti maismaapindalast moodustasid looduslikud sood varasemalt  (ca ⅕ ehk ca 22%), on „küllastumiseni” hulk aega ja maad (praegu on lage- ja puissoid u 5%; koos looduslike soometsadega kokku ehk 10%). Soode kõrval on sama olulised ka kõik teised kooslused. Muidugi on vaja arvestada sellega, et kõik inimesed oma harjumuste ja soovidega samuti soode kõrvale ära mahuks. Seega sõnale „piisav“ on keerukas anda üht numbrilist vastet. Peamiseks märksõnaks on tasakaalu poole püüdlemine inimese ja teda ümbritseva keskkonna vahelises suhtes.

Meil on palju rohkem soid kui Kesk-Euroopas, miks me peame neid veel juurde tegema?

Me ei tee soid juurde, vaid taastame olemasolevate turbaalade rikutud osi. Suur erinevus Eesti kuivendatud sookoosluste ning Kesk- ja Lääne-Euroopa kuivendatud soode vahel on see, et meie sood on veel taastatavad. Näiteks on meil kõrgsoode ehk rabade „südamike“ näol toimivaid soid veel alles. Samas äärealadel toimunud kuivenduse tõttu turvast juurde ei ladestu ja/või on need metsastunud ning sooelupaigad vähenevad.

Lõunapoolsetel aladel on inimese mõju olnud tugevam – Kesk- ja Lääne-Euroopas on endised märgalad muudetud valdavalt põllumajandusmaaks. Seal on märksa keerulisem luua tingimusi soo taastekkeks, võrreldes nt Eesti osaliselt kuivendusest mõjutatud soode või muude turbaaladega.

Pidades silmas kliima soojenemist, on sooaladel süsiniku sidujana kanda oluline ökoloogiline roll. Samuti on märkimisväärne soode panus elurikkusesse, mis paljudes riikides on vähenenud. Seetõttu ongi nõus nt prantslane või belglane andma oma raha Euroopa Liidu vahendite kaudu selleks, et taastaksime soid siin Eestis, sest paljudes riikides ei ole seda võimalik enam teha (isegi kui väga tahaks). Soode näol on tegemist meie vastutuskooslusega, st kooslusega, mida nt Eestis leidub veel suhteliselt ohtralt, kuid mis mujal maailmas või regioonis peaaegu puudub. Nii on selle riigi õigus, uhkus ja vastutus sellise koosluse toimimise eest seista.

Kas loodus ise ei saa soo taastamisega hakkama?

Vahel saab, vahel mitte. Kindlasti ei taastu soo sama kiiresti kui kunagi kaevatud kraave kinni ajades või ehitades tõkendid vee väljavoolule; palju sõltub ka senisest ja jätkuvast inimmõjust. Nagu suuremate haavade puhul on mõistlik lasta need puhastada ja kinni õmmelda, on ka soos kraavide kinniajamine asjakohane. Sel moel välditakse suuri arme ja inimese (kui ka soo) eluvõime taastub lühema aja jooksul ning vähemate tüsistustega.

Kas pole ohtu, et soid saab liiga palju ja me peame neid uuesti kuivendama hakkama?

Soid ei taastekitata kindlasti liiga palju.

Eestimaa Looduse Fondi tehtud Eesti soode seisundi ja looduskaitseliste väärtuste inventuuri põhjal on antud hinnang, et Eestis on säilinud umbes 240 000 ha lage- ja puissoid, mis hõlmavad 5,3% Eesti pindalast (Jaanus Paal; Eerik Leibak, koost, 2013, lk 119). Neile lagesoodele lisandub teist samapalju soometsi. Samas puudub andmestik selle kohta, kui suur osa soometsadest on olulise kuivendusmõjuga ning ei talitle enam sookooslusena.

Looduskaitse arengukava näeb ette ohustatud sooelupaikade taastamise kaitstavatel aladel, mille tulemusena tuleb aastaks 2020 taastada 10 000 ha madal- ja siirdesooelupaiku ning rabade servaalasid (servamäred, siirdesoo- ja rabametsad, rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad kaitstavatel aladel). Hetkel käimasolevad sootaastamisprojektid loovad soo taastumiseks sobivaid tingimusi umbes 20 000 hektaril.

Eesmärk on taastada kaitsealustes rikutud soodes võimalikult looduslähedane seisund, mitte täiesti uute soode juurde tekitamine.

Kuna taastamistegevused toimuvad kaitstavatel aladel, ongi seal üks paljudest kaitse-eesmärkidest sookoosluste säilimine ja taastamine. Nii puudub tulevikus oht ja vajadus neid soid uuesti kuivendada.

Vt ka Kaitstavate soode tegevuskava, kinnitatud Keskkonnaministeeriumis 2016. a.

Mis minu jaoks sellest paremaks muutub, kui mõni soo ära taastatakse?

Kui elada Saaremaal ja nt Virumaal parandatakse ära riigimaantee, siis esmapilgul tundub ju ka, et mis minu jaoks sellest paremaks muutub. Samas kui on vaja Virumaale sõita, on ju hea, kui tee on aukudeta? Mis puudutab aga soid, siis on näiteks tuntav see, et tekib rohkem võimalusi soos käia matkamas ja marjul, suureneb võimalus kohata soole omaste liikide esindajaid. Samuti on kliima soojenemisest tingitud mõjud väiksemad; kevadised suurveed või tulvad ei kahjusta nii tugevalt inimeste eluolu; väheneb taastatud sooalade ning lähedal olevate metsade tuleohtlikkus (vt Soode tähtsus). On ka ilmne, et pärast ÜRO kliimakonventsiooni jõustumist hakatakse süsinikuemissiooni hulka arvestama ka kuivendatud turbaaladelt eralduvat süsinikku – see aga säästab maksumaksja raha, sest taastatud, uuesti toimivad sood maksu alla ei lähe.

Miks me peame kohe taastamistööd teostama – kas seda ei saaks edasi lükata?

Mida vähem aega on kuivenduskraavide kaevamisest möödas, seda kergem on taastada ka endist või endisele lähedast olukorda. Praegused taastamistööde mahud toetuvad looduskaitse arengukavale (kuni 2020) ja kaitstavate soode tegevuskavale (2016–2023) ning kaitsealade kaitsekorralduskavadele. Neis dokumentides on ära määratud ka taastamisalad ning tööde ajakava.

Eesti on kõigist Läänemeremaadest tegelikult viimane, kus soode taastamisega alustatakse. Ühtlasi võimaldab see vältida naaberriikides tehtud vigu ja saavutada kohe parem tulemus.

Kui kaua läheb aega soo taastumiseks?

Alati sõltub palju sellest, mida lugeda taastumise nn lõpp-punktiks. Näiteks kas loeme selleks endise veetaseme taastumist või turbatekke taastumist või soole omase taimestiku ja loomastiku taastumist ? Samuti on oluline, millisest ajaskaalast me räägime.

Kui sooala on taastumisvõimeline ja taastamine ka tehniliselt õnnestub, siis veetase võib tõusta soovitud tasemele pärast tammide ehitamist paari päevaga. Turbasamblakatte taastumine oleneb sellest, kas veetase õnnestus tõsta piisavale tasemele ja kas paisud peavad. Soole iseloomulike (soon)taimekoosluste taastumine võib aega võtta ühest suvest kümmekonna aastani. Sellest omakorda sõltub, millal hakkab turvas uuesti ladestuma.

Esimesi märgaladele iseloomulikke loomi võib kohata kohe pärast üleujutuse ja avatud maastiku tekkimist. Paljude liikide jaoks on aga elu loovaks tingimuseks väljakujunenud sootaimestik. Nende hulka võib arvata liblikad, kelle röövikud toituvad kindlatel rabataimedel, nagu villpea-aasasilmik; kiilid, kelle vastsed vajavad taimestunud lompe, näiteks valgelaup-rabakiil, pisiliidrik, põhja-läikkiil, kollatähn-läikkiil; kanarbikuga seotud raba-lepatriinu; jooksikud, kellele, on oluline taimestiku kujundatud pisimaastik ja mikrokliima, näiteks soo-süsijooksik ja ketasjooksik Agonum ericeti.

Lindudest kasutavad üleujutuse ära pardid, sookured, pikajalgsed kurvitsalised. Taimestiku ja turbasammalde arenedes liituvad mõned kahlajad, sookiur, hiljem põldlõoke, kadakatäks. Võibolla kujuneb soodsas kohas uus tedremängki välja… ja siis tuleb kaljukotkas oma osa nõutama.

Võib öelda, et näiteks poole sajandi eest kuivendatud soos, kust eemaldatakse puistu ja kus veerežiimi taastamine  on õnnestunud, on esimesed selged muutused toimiva soo „suunas“ tajutavad juba viie aasta jooksul (vt Foto 1).

kkk1

Foto 1. Sootaastamisala viis aastat peale taastamistöid endisel kuivendusalal. Kraavid on vaevu tajutavad, kuna on täitunud soole iseloomuliku taimestikuga. Samuti on lausaliselt taastumas turbasammalde kooslus. Foto on tehtud Seitsemise rahvuspargis Soomes 2016. aastal.

Kuidas soo taastamine toimub? Kas alati ühtmoodi?

Põhimõte on üldjuhul sama – st on vaja taastada veerežiim ning vajadusel eemaldada liigne puistu. Samas kõikide tingimuste silmaspidamine (liigikaitselise ja kultuuripärandiga seonduv, eramaad, tulundusmetsad, taristu, kuivendussüsteemid, turbakaevanduste mõju jpm.) on loomulikult kohapõhine.

Kas kuskil on taastamine õnnestunud?

Jah, on ikka. Oleme käinud õppereisidel Soomes ja Rootsis, kus tutvusime taastamistöödega naabrite juures; vt täpsemalt meie õppereiside aruandeid.