Päevaliblikate esinemise või puudumise järgi võib elukeskkonna muutumist kiiresti märgata, sest nad on tundlikud taimestiku ja mikrokliima muutustele. Eestis on kümmekond soodega seotud päevaliblikaliiki ja soode taastamise projekti käigus plaanime uurida nende levikut ning levikupiiride muutumist pärast elupaikade niiskus- ja valgusrežiimi muutusi.
Fotosid ja tähelepanekuid sellesuvisest Tartu Ülikooli teadlaste uurimisretkest soodesse.
Päevaliblikate uurimiseks tehakse taastamis- ja võrdlusaladel jalutuskäike piki marsruute, mis katavad nii taastatavat kui sellest kõrvale jäävat ala.
Kui ülal poseerinud ogasäär-sinitiivad on laialt levinud ka teistes elupaikades, siis selle hariliku sootäpiku röövikutele sobivad toidutaimeks ainult soos kasvavad jõhvikad ja küüvitsad.
Vanarahvas rääkinud, et kui sipelgad nõnda puutüvele turbast pesa ehitavad, tuleb vihmane suvi …
Sellest tedremunast on saanud kellegi eine.
Laukaserval kohtasid liblikauurijad ka kiiliuurijaid.
Kuivenduskraavi kaldale kasvanud taimestik on tihedalt asustatud, kuid mitte sooliblikaliikidega.
Kuivendus ei pruugi rabast tihedat metsa teha, kuid rabaliblikatele selline elupaik Tudusoo ääres kraavikaldal küll enam ei sobi.
Tekst: Ann Kraut
Fotod: Kaspar Arme ja Anu Tiitsaar
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
