Fotoreportaaž liblikate uurimisretkelt

Päevaliblikate esinemise või puudumise järgi võib elukeskkonna muutumist kiiresti märgata, sest nad on tundlikud taimestiku ja mikrokliima muutustele. Eestis on kümmekond soodega seotud päevaliblikaliiki ja soode taastamise projekti käigus plaanime uurida nende levikut ning levikupiiride muutumist pärast elupaikade niiskus- ja valgusrežiimi muutusi.

Fotosid ja tähelepanekuid sellesuvisest Tartu Ülikooli teadlaste uurimisretkest soodesse.

DSC_0790

Päevaliblikate uurimiseks tehakse taastamis- ja võrdlusaladel jalutuskäike piki marsruute, mis katavad nii taastatavat kui sellest kõrvale jäävat ala.


Mõni isend laseb end rahulikult vaadelda kas oma toidutaimel, vaatluskaevu korgil või liblikavõrgu serval. Vilkamad liblikad tuleb määramistunnuste nägemiseks siiski korraks kinni püüda ja “fotostuudiosse” paluda.

DSC_8911

Kui ülal poseerinud ogasäär-sinitiivad on laialt levinud ka teistes elupaikades, siis selle hariliku sootäpiku röövikutele sobivad toidutaimeks ainult soos kasvavad jõhvikad ja küüvitsad.

DSC_0069

Vanarahvas rääkinud, et kui sipelgad nõnda puutüvele turbast pesa ehitavad, tuleb vihmane suvi …

DSC_0010

Sellest tedremunast on saanud kellegi eine.

DSC_0071

Laukaserval kohtasid liblikauurijad ka kiiliuurijaid.

DSC_0902

Kuivenduskraavi kaldale kasvanud taimestik on tihedalt asustatud, kuid mitte sooliblikaliikidega.

DSC_0021

Kuivendus ei pruugi rabast tihedat metsa teha, kuid rabaliblikatele selline elupaik Tudusoo ääres kraavikaldal küll enam ei sobi.

Tekst: Ann Kraut

Fotod: Kaspar Arme ja Anu Tiitsaar

Postitati Uudis. Pane link järjehoidjatesse.