Tartu Ülikooli kiili- ja konnauurijad keskendusid oma uurimiskäikudel kohtadele, kuhu koguneb vesi – kraavid, laukad, kobraste üleujutatud alad, lontsikud, turbavõtuaugud – kuna need liigirühmad vajavad soojätkamiseks vett. Enne soode taastamistööde algust on vaja välja selgitada, kus on olulised sigimise paigad ja prognoosida, kuidas võiks taastamine eri liikidele mõjuda.
Liikide uurimise välitöödele eelnenud talvel (2015-2016) sai tehtud elupaikade luuret.
Et konnakudu määrata peab kevadel peale passima õiget aega, kus kudu poleks veel laiali valgunud. Seepärast tuleb välitööalad käia läbi paari nädala jooksul. Pildil rohukonna kudu soorauast küllastunud kraavis.
Rabakonnadele meeldivad üleujutatud siirdesood. Hoolimata happelisest veest koevad nad isegi turbasamblale.
Rabakonnadele meelepärane lomp Sirtsi soos.
Mõnikord talvitumine ebaõnnestub ja kevadel on kraavi põhjas laibad.
Väiksed karbid on kavalad – ühest veekogust teise liikumiseks klõmpsavad end konna varvaste külge.
Kui meie alles projekti taotlust koostasime, olid koprad soode taastamisega juba alustanud. Kiilid ja konnad kasutavad paisutatud kraave sigimiseks, herpetoloogid kopratamme kraavi ületamiseks: Riinu Rannap ja Kertu Jaik.
Kudulaam kopraalal
Hiljuti puhastatud kraav Ohepalus taastamisala lähistel. Lindiga tokike tähistab, et konnad on siiagi oma kudu poetanud.
Maikuus kiilivastseid püüdes selgus, et mõnel pool oli konnakudu kuivale jäänud ja halvaks läinud.
Saksamaalt Eestisse kiile uurima tulnud üliõpilane Henriette Christel otsib kahvast vastseid. Siin on paljudele kiililiikidele sobivalt päiksele avatud rohke veega elupaik – raiesmikuäärne kobraste paisutatud kraav.
Väikese rabakiili vastne veest ja mudast räsitud sõrmedel.
Harilik hiilgekiil ja väike rabakiil sirutavad pärast odonatoloogi võrgust pääsemist tiibu, et siis taas lendu tõusta (foto Mariann Leps).
Võrku õnnestus püüda valgelaup-rabakiil.
Sellise kuivendusest mõjutamata lauka ääres lendasid valgelaup-rabakiilid.
Eri liigiuuringute kohta loe lähemalt siit.
Kõige lõpuks välitöövarustuse lauluke, mis sündis Ohepalu välitöödelt Tapale rongi peale vändates:
Oma kubemeni kummikuid ma armastan.
Mõõdab täpselt väledalt mu pH-meeter Pen.
Kiilid, mardikad ei muda, kui kahvatan,
sest parasjagu suured silmad kahval on.
Kuhu geps? Särgitasku täpselt paras tal,
kuid sääsed parmud ei pääse paksu särgi all.
Päike küll, kuid ei juhtu, et ma kissitan –
soni nokk mu silmad hoiab varju all.
Tal kohev vorm, nii pealael veidi jahedam.
Karvakinnastes nii imesoe on sõrmesool,
poolpaljad kolm – need aitavad mind kirjatööl.
Mahub kotti lame plasku – joodab mind
ja kaart, mis kiles kuivana hoiab end.
Tekst: Liina Remm
Fotod: Liina Remm (kui pole teisiti märgitud)
©2016-2021 Eestimaa Looduse Fond, projekt “Soode kaitse ja taastamine” (Life Mires of Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE Programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.
