Eesti soodest pärandmaastike konverentsil

Piret Pungas-Kohv vahendab põnevamat 5.-9. septembril 2016 Austrias toimunud pärandmaastike konverentsilt.

Alustuseks viktoriiniküsimus – milline on väidetavalt kõige vanem konverentsivõrgustik Euroopas? Õigus – PECSRL. Nimelt 1957. aastal loodi geograafidest, maastikuökoloogidest jpt võrgustik, mis kannab nime Permanent European Conference for the Study of the Rural Landscape (PECSRL). Organisatsiooni toimimist tähistab üle aasta toimuv konverents. Eestis toimus PECSRLi konverents 2002. aastal. Sedakorda olid võõrustajad austerlased. Täpsema teabe organisatsiooni eesmärkidest, tegevusest jms leiab www.pecsrl.org.

Aga mis see maastik on ja mis kasu on maastikupõhisest uurimissuunast? Metafoorina üksjagu ekspluateeritud sõna suudab sõpru ajada vaidlema ning võõraid liita pikkadeks vestlusteks. Igatahes on maastik inimese poolt tunnetatav, mille omadused on Euroopa Maastikukonventsiooni põhjal tekkinud looduslike ja/või inimtegurite tegevuse tulemusena või nende koosmõjus. Taoline holistiline käsitlus viitabki enamale kui maapinna või mõnede selle koostisosade summeerimisele. Terviklik lähenemine ümbrusele silub küll detailseid eripärasid, kuid toob esile üldised trendid inimese ning teda ümbritseva vahelises suhtes.

Nn esiettekannetest pälvis seekordsel konverentsil enam tähelepanu Veronica Della Dora mägede ja kirikute võrdlus ning Daivid C. Harvey, kes kriitiliselt (h)arutas pärandi käsitlusvõimalusi. Paljude ettekandjate mõttearendused kandsid kliimasoojenemise pitserit; kohalike kaasamist ning identiteediloomet vastandina globaliseerumisele. Päevakorral oli energia säästlik kasutamine ja loomulikult ei puudunud käsitlustest mäed ning sellega seonduv. Ettekannetest kumas sageli läbi küsimus, kas ja kuidas pärandit kasutatakse (osaliselt) vahendina ökoloogiliste eesmärkide saavutamiseks.

Ka soo on osa maastikust. Soode ja inimeste koosmõju on Eestis olnud väga pikk ja vastuoluline. Soos olles on esmapilgul raske märgata inimese jälgi peale kraavide ja laudteede. Taolise märkamatuse sisse peitub omakorda see, kuidas soo oma olemasolu või puudumisega meie tegemist ja mõtteid mõjutab. Minu ettekanne rääkiski sellest, kuidas soid on viimase pooleteise sajandi jooksul kujutatud eesti ilukirjanduses, mis näitab kirjutajate kujutlust soodest ning eeldatavat teavet, mida lugejad kaante vahelt leiavad. Küsisin ka kuulajailt viiteid välisautorite soodega seotud teostele. Sain viis viidet, millest kõige vahvam tundub Ian Rotherhami trükis Yorkshire’i märgaladega seonduvast (Yorkshires Forgotten Fenlands).

Julgen öelda, et sood mängivad tänapäevases Eesti identiteediloomes arvestatavat rolli. Kuna sood akumuleerivad muude väärtuste kõrval süsinikku, kannab soodega seotud identiteet osakest maailma identiteedi omast. On, mille nimel tegutseda, et soid hoida ja taastada ning nendega seonduvat käsitleda.

Postitati Uudis. Pane link järjehoidjatesse.