Huvilised on oodatud jaanuari lõpus ning veebruari alguses märgalade päeva puhul toimuvatele loodusmatkadele. Matkajuhid korraldavad 50 matka Eesti märgaladele, millest paljud on arvestatud rahvusvaheliselt tähtsate märgalade ehk Ramsari alade hulka. Infot matkade ja registreerumise kohta leiab siit: www.loodusturism.com/margaladepaev
Märgalade päeva tähistavad matkad korraldatakse selleks, et juhtida tähelepanu nende koosluste olulisusele nii looduskeskkonna, inimeste igapäevaelu kui ka turismi seisukohast. Eestis leidub palju soid, rannikumerd, rannaniite, jõgesid, järvi, lamminiite ja teisi märgalasid. Kõik need alad on koduks tuhandetele liikidele. Lisaks aitavad märgalad vett puhastada, süsinikku siduda, üleujutusi leevendada ning pakuvad teisigi hüvesid.
Keskkonnaameti eluslooduse valdkonna nõunik Agu Leivits selgitab, et enamik inimkonnale eluliselt tähtsast mageveevarust on hoiul märgalades ja miljardite inimeste toit sõltub märgalade olemasolust. Maailma liikidest 40% käekäik sõltub otseselt märgaladest. Viimase paarisaja aasta jooksul on 90% maailma märgalade seisund oluliselt halvenenud ning veerandit märgaladega seotud liike ähvardab väljasuremine. “Ramsari konventsioon, mis algselt keskendus veelindudele globaalselt tähtsate alade võrgustiku loomisele, on järjest enam pühendunud kõigi märgalade (mitte ainult ametlike Ramsari alade) loodushüvede väärtustamisele, millest üheks olulisemaks on puhas vesi,” tõdeb Leivits.
Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse ekspert Silvia Lotman rõõmustab, et keset talve õhku visatud idee üle Eesti matkasid korraldada, on nii paljusid matkakorraldajaid kõnetanud. “Meie märgalad on kuivendamise tõttu palju kannatanud, kuid neid on paljuski võimalik veel taastada. Kui suunata vesi tagasi kuivendatud aladele, hakkavad märgalad taas süsinikku siduma ja pakkuma elupaiku mitmetele lindudele, putukatele ja kahepaiksetele, kel täna meie looduses kuigi hästi ei lähe. Matkalised saavad oma silmaga näha nii looduslikke heas seisus kui ka taastamisjärgus olevaid soid,” ütleb Lotman.
Aivar Ruukel Eesti Loodusturismi Ühingust nendib, et meie arvukad ja hästi hoitud märgalad on Eesti loodusturismi rahvusvahelises kuvandis kesksel kohal. “Kui sisestada guugeldades pildiotsingusse “Estonian nature”, saab esimesteks vasteteks enamasti maaliliste rabamaastike jäädvustusi. Soode, jõgede-järvede ja rannikumärgalade hea seisund ja jätkuv kaitse on turismimajanduse tuleviku seisukohalt üliolulised.”
2. veebruaril tähistatakse rahvusvahelise märgalade päevaga 1971. aastal Iraanis Ramsari linnas märgalade kaitseks sõlmitud rahvusvahelist kokkulepet. See oli ajalooline hetk, kuna varem polnud keegi taolist üleilmset looduskaitselist kokkulepet sõlmitud. Ramsari konventsioon saab sel aastal 50-aastaseks, rahvusvaheline märgalade päev on tänavu pühendatud puhtale veele.
Märgalade päeva sündmuste korraldust veavad eest Eestimaa Looduse Fond, Eesti Loodusturismi Ühing ja Keskkonnaamet. Matku korraldavad kümned matkajuhid üle Eesti. Palume matkadele eelnevalt registreeruda ning matkal osaledes Terviseameti juhistest lähtuda.
Jooksvalt jagame infot FB sündmuse lehel: www.facebook.com/events/2868387093441699
Märgalade päeva matkade asukohtade kaart.
Hea sõber ja loodushuviline!
Eestimaa Looduse Fond (ELF) tähistab tänavu oma 30. sünnipäeva. Sünnipäeva puhul korraldame aasta jooksul mitmeid matku, mis ühe või teise nurga alt ELFi tegevusega seotud. Juba läbi aastakümnete on üks ELFi fookusteema olnud märgalad ning nende kaitse – nõnda on igati sobilik astuda esimesena just sohu. Et oleme viimastel aastatel viit suurt kuivendatud sooala taastanud, siis korraldame esimesed kaks matka just sootaastamisaladele ja nende ümbruskonda: Feodorisoosse (30.01) ja Ohepallu (06.02). Samuti kutsume nii kogukondi kui teisi huvilisi mitmetele matkadele Natura aladele.
Soomatkad on iseäranis ajakohased ka seepärast, et ühtlasi tähistatakse 2. veebruaril rahvusvahelist märgalade päeva. Teiste märgalade päeva puhul korraldatavate matkade kohta uuri loodusturismi ühingu lehelt!
Feodorisoo asub Ida-Virumaal Alutaguse rahvuspargis. Feodorisoo kuulub rahvusvaheliselt tähtsate märgalade ehk Ramsari alade hulka. Kuna Feodorisohu rajatud kuivenduskraavid kahjustasid kaitse all olevat sookooslust, otsustati need hiljuti sulgeda, et soo saaks taastuda. Nõnda taastuvad ajapikku loodetavasti ka soole omased kooslused ja hüved.
Retkel näeb nii lagedaid kui metsaseid siirdesoid, ühest suurimast viimase aja maastikupõlengust taastuvat raba ning sootaastamisala. Ühtlasi liigume ka üle männimetsaga kaetud kriivade, kus leidub viimasest maailmasõjast mahajäänud pärandit. Teekonnal pajatab matkalistele soodest ELFi märgalade ekspert Marko Kohv.
Aeg: 30. jaanuar kell 11-14 (sh lõunapaus)
Matkajuht: Marko Kohv, Eestimaa Looduse Fondi märgalade ekspert
Osalejate arv: kuni 10
Tasu: Prii
Lõunasöök: kõigile matkalistele pakume tasuta lõunasööki
Kokkusaamiskoht: Jaama oja ristumine kruusateega, Feodorisoo
Lisamärkused: matk toimub räätsade või matkasuuskadega. Korraldajad saavad pakkuda räätsasid; registreerumisel on seetõttu vajalik lisada jalanumber. Palume kindlasti eelnevalt registreeruda ning järgida Terviseameti juhiseid!
Retk viib meid Ohepalu rabasse ja Ohepalu Suurjärve kallastele. Ohepalu järve veetaset on alandatud korduvalt erinevate kraavidega. Nõnda on Ohepalu järve veetase alanenud hinnanguliselt 2-2,5 m. Samuti on pikaajaline ja tugev kuivendamine soo järjest süveneva metsastumise.Nõnda on vähenenud kunagise lagesoo ala ja vähenenud ka sellele omane linnustik. Selleks, et lagesoo taastuks, alustas ELF 2019. aastal kraavide sulgemist ja soo taastamist. Nõnda on hakkanud samm-sammult taastuma nii järve veetase kui ka sooala.
Retkel räägime, kuidas soode taastamine käib, uudistame, kuidas näevad kuivendusest tugevasti mõjutatud alad võrreldes soiste aladega. Teekonnal pajatab matkalistele soodest ja nende taastamisest ELFi märgalade programmi juht Jüri-Ott Salm.
Aeg: 6. veebruar kell 11-14 (sh lõunapaus)
Pikkus: 3 km
Matkajuht: Jüri-Ott Salm, Eestimaa Looduse Fondi märgalade programmi juht
Osalejate arv: kuni 20
Tasu: Prii
Lõunasöök – kõigile matkalistele pakume tasuta lõunasööki
Kokkusaamiskoht: Linnumäe talu
Lisamärkused: matk toimub suure tõenäosusega räätsadega, mida pakub korraldaja – registreerumisel palume lisada jalanumber. Võib tulla ka suuskadega. Palume kindlasti eelnevalt registreeruda ning järgida Terviseameti juhiseid!
KONTAKTID:
Jüri-Ott Salm – jott@elfond.ee (tel: 5295933)
Marko Kohv – marko@elfond.ee (tel: 5666 3752)
Piret Pungas-Kohv – piretpk@elfond.ee (tel: 53440791)
Pane oma teadmised proovile, mängides Kahooti soode ning soode taastamise teemal.
Küsimusi on kokku 14 ning enamikule küsimustest on mõtlemisaega antud vähemalt 1 minut.
Palun ole tähelepanelik! – mitme küsimuse puhul on võimalik valida mitu õiget vastust! Enne taolist küsimust ilmub ekraanile ka inglisekeelne hoiatus „Multi-select“.
Kuna seda Kahooti saab läbi mängida 1000 korda, siis juhul kui mäng ei käivitu või ilmneb meie kodulehel mõni muu tehniline aps, palun andke sellest teada piretpk@elfond.ee või mariliis@elfond.ee.
(Vajadusel PIN: 05433242)
Tudusoo õpperaja koostanud ja seal koolidele õppeprogramme korraldav Piret Pungas-Kohv jagab oma muljeid otse soost. Eks ikka selleks, et kõik see vahva meelest ei läheks ja ehk teisigi õpperajale tulema innustaks. Aitäh kõigile, kes õppeprogrammidest on osa võtnud ja jaganud moel või teisel tagasisidet! See kõik on väärtuslik kogemus, et selle baasilt teha õppematerjale ja õppepäevi paremaks.
————————————-
Kõige esimene õppepäev oli pisut enam kui aasta tagasi – 2019. aasta septembris, mil tšehhidest kaitseala meeskond tutvus LIFEi programmi toel Eestis soode taastamisega. Õpperada oli saanud enam-vähem valmis, ehkki infoposte veel ei olnud ja ka see, mida täpsemalt seal rajal siis huvilistele info näol pakkuda, oli enam kui häguste piirjoontega. Lisaks käitus tol korral ka Ilmataat nagu sisemistes heitlustes teismeline, valades meid üle tõelise vihmavalinguga (noh, et need sood ikka taastuks, eks).
2020. aasta kevadel oli õpperada saanud infopostide ja õueraamatute võrra rikkamaks. Eesti Vabariigi Presidendi, Kersti Kaljulaidi, külaskäiguga kaasnenud (meedia) tähelepanu ja küllap ka eriolukord aitasid mitmete muude tegurite hulgas kaasa sellele, et 2020. aasta kevade ja suve jooksul käis erinevatel põhjustel Tudu õpperajal üle 5000 inimese. Samas oli tegemist juhuslike huvilistega, kellest enamikul oli küllap rutt jõuda Tudu järveni.
Kuskil kuklas tiksub küsimus, kas sellepärast need tahvlid püsivad nii kenad, et keegi neid ei loe? Leides matkaonnipäevikust viiteid infotahvlite tekstidele, mu süda sulas – keegi ikkagi siis … 🙂
Samal ajal valmis mu peas terve hulk erinevaid küsimusi ja mõnel õnnelikumal juhul ka vastuseid, milliste nippidega võiks 700 meetri pikkusel õpperajal hoida koolilaste huvi soode ja nende taastamise juures. Etteruttavalt olgu öeldud ja peamiselt enesele lohutuseks, millega me ikka ja jälle kokku puutume – vahel see va õppimine õnnestub ülihästi ja vahel mitte kuidagi, ükskõik, kuidas ka ei püüaks. Ehkki mitmes keskkonnahariduslikus võrgustikus räägitakse konkreetsetest õppeprogrammidest ja töölehtedest (olen neid isegi üksjagu teinud või olnud panustaja), taasavastan ikka ja jälle, kui erinevad on inimesed ja nende vajadused. Kas saab üldse teha mingit ühtset programmi? Ma veel ei ole tegelikult jaatavalt saanud vastata. Nii koostasin Eestimaa Looduse Fondi soode taastamise kodulehele üle 70 küsimuse, mille hulgast saab iga soovija valida sobivaimad ülesanded ja küsimused. Eelmainitu on ehk abiks juhul, kui minnakse iseseisvalt rajale. Kübaratrikk on minu jaoks aga see, et kui olla juhendaja rollis, siis kuidas inimesi tundmata oletada, milline/millised ülesanded ja küsimused võiks noortele ühtaegu nii meeldida kui täidaks õppepäeva eesmärki – aidata mõista soode ja nende taastamise vajalikkust? Peab vist minema mustkunsti kursustele? 🙂
Aga töölehtedest õppepäevade juurde …
Tõelise hoo said õppepäevad 2020 sügisel, sest ega neid kuhugi väga “lükata” enam polnudki. Tudusoo ala taastamistööd on lõppenud ja just nüüd on paras aeg hakata soode taastumist jälgima. Oleme lubanud nii endale kui Euroopa Komisjonile kui ka Keskkonnainvesteeringute Keskusele, et viime vähemalt 64 gruppi Tudusoo kaitsealale, näidates nii sood kui taastamistöid ja ka taastumist – justkui uut moodi Tartu maraton.
Igati sümboolsena rääkisime nn õppepäevade hooaja avamise läbi Tudu kooliga, kes meie toimetamistega kaasa tuli. Mind hämmastas ja loomulikult rõõmustas metoodilise võtte “toimimine”, mil lastele meeldib kuulata infotahvlilt loetavat teksti. Kuna enamik osalejaid olid alles kooliteed alustanud, aitasid vanemate klasside lugejad tekstide esitamisel kaasa. Minu pidev kahtluseuss, mis tekstide pikkuse osas hinge näris, tõmbus väiksemaks. Ja kõike ei pea ometi lugema! Oma esimesed ristsed sai ka värskelt loodud põrandamäng – ja tundus, et mäng toimib!
Avaüritusele järgnes koolidele suunatud üle-eestiline üleskutse tulla õppepäevadele. Toetudes armsa töökaaslase, Mariliisi, kommentaarile, ei ole ma tõesti ennast tükk aega tundnud nii populaarsena. Ehkki see tähendas väga värvikat nädalalõppu ja -vahetust ning täielikult üleujutatud postkasti erinevate õpetajate poolt e-kirjades esitatud küsimustega, registreerimisi jms. No igatahes, kui nelja päevaga oli kokku 47 gruppi õppepäevadele registreerunuid, sulgesime mõneks ajaks registreerimisvõimaluse, et kõik lubatud õppepäevad ikka kindlasti ja hästi toimuda saaks.
Esiti kohtusime Tudu rajal Tartu Rahvusvahelise Kooli lastega. Ilm oli imeilus ja grupp väike. Sain proovida inglise keeles loodusainete õpetamist. Mulle tundus, et lapsed mõtlesid ja tegutsesid kaasa ning kuidagi eriliselt jäi silma üldistamisoskus ja nende omavaheline suhtlus söögilaua ümber. Mnjaa, mul ei möödu ajuti kodune õhtusöök pere seltsis ka vahel nii rahulikus õhkkonnas. Nädala lõpus olin igatahes rõõmus nagu ritsikas.
Foto: Andreas McKeough
Järgnenud nädal tõi enesega kaasa väikese rekordi, kus oli võimalus neli päeva järjest suhelda ja mõelda välja õppimislahendusi neljale väga eriilmelisele klassile. Peagi tundsin ennast taas üle väga pika aja nagu päris õpetaja juba 🙂
Näiteks sain kokku Kääpa Põhikooli lastega – mure oli suur, et nad tulevad nii kaugelt ja kas on ikka kasu ka sellest tulemisest. Paljude laste siiras huvi ja koostöö pani heldima. Kogu muu toreduse juures märkis üks laps, et kui kilepliiatsil on otsas roheline kork, saab nendega ka pliiatsi tinti kustutada! Te kindlasti kõik teadsite seda? Aih! Kuidas ma ometi enne ise selle peale ei tulnud? Igatahes aitäh!
Jõhvi Vene Põhikooli õpetajaga otsustasime, et tema 3. klassi lastega läheme hoopis Seljamäe matkarajale. Selmoel lapsed üldse näevad, milline soo õigupoolest välja näeb. Pealegi oleks 700 meetri liikumist jäänud neile väheseks. Nad olid parimas mõttes seenehullud ja südamlikud nagu Lottemaa tegelased. Tallinna Ühisgümnaasiumi noorte ja õpetajatega kohtumise järel tabasin end mõttelt, et nende klassis on vist rahvatantsugrupp, sest nii tasakaalus ja humoorikat omavahelist suhtlust kohtab paraku harva. No nad lubasid sinna Tudu rajale tagasi minna/tulla. Loodan, et nii ongi… Üks poistest käis isegi ujumas. Hmm, peaks vist ikka uuesti kooli tööle minema? Osa Tartu Herbert Masingu kooli lapsi tegi mulle ilustamata aga selgeks, et õppepäeva huvitavaks muutmisel on mul arenguruumi. Mõtlesin kramplikult, et kindlasti on ka nende jaoks nipp, kuidas soodega tuttavaks saamine oleks pisut köitvam. Lohutasin end, et lapsed on erinevad ja kõikide nippide peale lihtsalt kohe ei tule. Küllap on igas klassis mitu noort, kes oma mõttes või ka avalikult juukseid katkuvad, kui peavad sel õpperajal antud ülesandeid ja tegevusi läbi proovima või mind kuulama ning vastama mu küsimustele. Tänan neid aususe eest! Igatahes vajas rajal toimetamine plaanimuutust ja töölehed jätsime kõrvale. Küll tahaks, et see rada Järvesoos oleks pikem ning saaks rohkem liikuda, aga paraku nii ei ole. Mulle tegi suurt rõõmu, et nad olid vaadanud Eestimaa Looduse Fondi tehtud “Ah soo!” õppefilme ja õpetajad toetasid oma sõnadega, et nemad on selle õppekäiguga küll rahul. Siis tuli reede õhtu ja ma kukkusin voodisse.
Peale nädalavahetust saime kokku Saverna Põhikool laste ja õpetajatega. Erilise kiirusega haarasid nad kinni taimemängust. Siinjuures kasutan juhust ja ütlen “Suur aitäh”! Marje Loidele, kelle aastaid tagasi õpetatud jooksumäng on aidanud mul päris paljude gruppidega saada selgemaks taimi, leida kontakti ning leevendada neil bussisõidust tekkinud tüdimust. Aga nüüd jutuga tagasi Tudu sohu.
Mõni päev hiljem jõudis kohale oktoobrikuu. Päike ikka veel paistis. Peale iga järgmist õppepäeva läbiviimist on tulnud mõte, et peaks Tarmolt üle küsima, kas ta on Ilmataadi ELFi tööle võtnud, sest nii kuldset ja ilusat sügist mulle ei meenugi.
No ja ühel nendest ilusatest päevadest saime kokku Kuusalu Keskkooli laste ja õpetajaga. Olin vaimustatud, kui palju erinevaid ja värvikaid küsimusi nad olid soode taastamise ja soo kohta välja mõelnud. Süda tilkus verd, et kõigile ei jõudnudki vastata. Ainuüksi neist küsimustest saaks kokku panna terve õppeprogrammi! Näiteks “Mitu inimest on rabas surnud?” “Kas te ikka vastate mu esimesele küsimusele?”, “Mitut erinevat taime te seal näinud olete?”, “Kus on kõige sügavam vesi?” jpm. Olen mõelnud vahel, et kui lapsed on väikesed, küsivad nad justkui oma miljon miksi ära ja mida vanemaks saavad, peavad hakkama hoopis vastama lõpututele küsimustele. Tõsi on, et õppepäevad Tudus pole märkimisväärne erand. Väikese leevendusena püüan pakkuda vastajatele vaheldust ja anda neile ometi võimaluse olla ise küsija rollis. Kasulik ja õpetlik mõlemale osapoolele 😉
Kesk-Eestist jõudsid reedel Tudusoosse Türi Põhikooli noored. Kui õppepäeva keskel tundus, et see õppepäev läheb vist vähe vasakule ja väsimusmärgid olid paljudel näha, siis tore üllatus oli Tudu onni juures, kus enamikul jätkus tahtmist omavahel juhiseid järgides edasi tegutseda. Isegi toitlustaja märkis, et: “Näe, kus mõned on nii usinad!” 🙂 Kahju, et ma kohe järgmistel õppepäevadel ei realiseerinud seda mõtet, et vanemad lapsed saaksidki vahepeal teha iseseisvat tööd. Muu hulgas oli laupäeva hommikuks potsatanud mu postkasti laste õpetaja fotoreportaaž möödunud õppepäevast. No au ja kiitus aga et mõni õpetaja puhata ei malda… 🙂
Näiteks jäi kõrva ning meelde ühe noore küsimus: “Kas te peidate iga kord need ülesanded siia rajale ära?” Mis te arvate, mida ma vastasin?
Mõned päevad hiljem sain kokku Kallavere Keskkooli gümnaasiumi noorte ja nende õpetajaga. Esiti meenus kunagisest põgusast õpetajatööst ühe kogenud pedagoogi öeldud lause, et gümnaasiumis käivad õpetajad puhkamas. No seda muret tõesti ei olnud, et laste rahutus ajaks mu enesegi üha kiiremaid liigutusi tegema. Peagi sain aru, et pigem oli see noorte rahulikkus, mis vajas harjumist ja tekkis tahtmine üha kiiremini rääkida ja neile energiat juurde anda 🙂 Hinge jäi kummitama paar noort, kellega ma ei osanud kontakti leida. Tagantjärele andsid nad mulle aga mõtte varustada end mõne muu tegevusega, et osa vanemaid noori saaksid õpperada läbida rahulikult omaette ning pärast rääkida enda kogetut teistele. Igatahes oli vahva näha suurt osa grupist istumas peale söögipausi matkaonnis, kus nad olid küünla pannud põlema ning ajasid vaikselt juttu – nagu klassiõhtu! Ka sonar ning selle kasutus tundus neile huvitav. Eriliselt jäi silma ka õpetaja, kes noorte külmetavatele sõrmedele võlus välja mitu paari sõrmikuid ning n-ö esmaabikommid. Noored kiitsid toitu ja sõid supipaja peaaegu tilgatumaks.
Jõhvi Põhikooli 9. klass tuli koos oma õpetajaga Seljamäe õpperajale matkale. Kuna oli algamas koolivaheaeg, siis miks mitte saada just soos üks amps värsket õhku ja ennast tühjaks kõndida? Toetudes õpetajaga läbiräägitule ja kohtudes noortega, tundus mulle üha enam, et kiire liikumine oli see, mida suur enamik õppepäeval olijatest igatses. Nii lahendasin selle õppepäeva kõige klassikalisemal moel – jutustasin mikrofoni lastele soost ja täiendavaid tegevusi ei teinudki. Siinjuures kiitus ühele tüdrukule, kes ühena vähestest oli klassikaaslaste seas pannud jalga kummikud! Kuna ühe lapse küsimus soos oli esitatud mürgiste taimede aadressil, oli väga armas õpetajast tulla selle teema juurde tagasi, viidates hiljem piibelehe mürgisusele, kes küll soos ei kasva, ent ometi leidus teda küllaldaselt Seljamäe metsasemas osas. Muide, mulle teadaolevalt oli see ainuke grupp, kes käis mõlemad rajad läbi.
Siis tuli nädal aega koolivaheaega, mis andis võimaluse õppepäevade peale pisut mõtiskleda. Jõudsin selgelt enda jaoks hea õppepäeva definitsioonini – (väga) hea õppepäev on see, kus vastastikku on üksteise ootused ja lootused täidetud. Nojah. Nüüd jääb ainult tehniline teostus, eks? Aga just see grupi mõistatamine osutub paraku iga kord parajaks pähkliks. Lastega tuleb kontakt leida väga kiiresti ja mõne lapsega ei taha see kohe kuidagi õnnestuda. Samas on nad ju õppepäeval ning ignoreerimine ei ole(ks) minu arvates lahendus. Pragamist on ka minu poolt tulnud paaril korral ette, aga ka see tegelikult ei aita. Otsustasin Airiin Demiiri soovitusel võtta kasutusse õppepäeva leppe. Olen kunagi ammu midagi analoogset kasutanud, kuid see oli jäänud unustusehõlma. Airiini soovituses oli üks väga oluline lisa – lastega koos tuleb välja mõelda ka tegutsemine siis, kui lepet rikutakse.
Reeglid:
Peale nädalast pausi tuli taas mõtted seada õppepäevade radadele. Sedakorda saime kokku Viimsi Kooli 6. klassi ja kahe õpetajaga. Sedakorda otsustasin matkamisse põimida ka mõne õppetegevuse, mis liigutas õppepäeva pikkuse märkimisväärselt edasi – suisa tunni. Siinjuures kiidan lapsi, kellest osad oli kõige usinamad töölehe täitjad, keda mäletan. Siiralt, mitte lihtsalt viisakusesest öelduna! Osade laste esitatud küsimused andsid aimu, et nad hoolega kuulasid rajal räägitut. Süda sulas, kui üks laps vägisõna kasutas ja teine laps juhtis tähelepanu, et oli ju kokkulepe viisakast kõnepruugist… Kuidagi põnevamalt pean lahendama grupitöö, mis räägib soode tähtsusest – praegune variant hakkas venima.
Päev hiljem kohtusin Tudu rajal Laupa Põhikooli õpilastega. Lapsed olid mitmest klassist ja nende soovid ning vajadused väga erinevad. Õppepäeva algusesse oli mul planeeritud paraku liiga palju tegevusi, mis võtsid osadel pisut enam aega ning nii väsisid ära need, kes pidid liiga kaua ootama. Kolmanda punktini jõudes oli selge, et meil ei ole mõtet niimoodi edasi punnitada. Meenus paaril varasemal korral kogetu ja sedakorda oli mul mõte valmis, et nad jätkavad raja läbimist iseseisva tööna. Õppepäeva õhustik leevenes tunduvalt. Raja lõpuni liikusid grupid iseseisvalt ja õpetajad läksid järve äärde valvama, et keegi ujuvsillale ei läheks. Peale söögipausi näitasin veel sonari kasutamist.
Foto: Andreas McKeough
Vahepeal oli kätte jõudnud novembrikuu, ilm oli kohati külmem ja kohati soojem, aga tagantjärele selgus, et Ilmataadi töölepingut õnnestus pikendada ja vihma ei sadanudki. 12. novembril kohtusin Tudu rajal selle sügise kõige pisematega – Tartu Rukkilille lasteaiatibudega – nad olid nii armsad, et meelitasid päikese välja. Püüdsin nendega koos avastada seda, kuidas mõtlevad soodest ja nende taastamisest sookollid Kalli ja Modris. Tundus, et sobis, sest õpetaja sõnul igatsevad lapsed Tudu rajale tagasi. Raja lõpus kippus konkurents tähelepanu pärast sookollikeste ja peatselt söödavate pannkookide vahel korraks pisut kasvama, aga lapsed olid vaprad nagu soosõdurid ja kõik, mis plaanisime, saime tehtud. Tublid! Rääkisime paar sõna turbast ja kutsusin neid kindlasti sellele rajale tagasi umbes siis, kui nad õpivad 5. Klassis. Siis peaks kenasti suur osa olema sellest lagedast alast kaetud turbasammaldega. Päeva küsimus läheb ühele poisile, kes selle peale minu juurde tuli ja usalduslikult küsis: “Kas sa oled siis vana?” :)) Et, mida ma siis vastasin? No jäin diplomaatiliseks – ütlesin, et vanem olen kindlasti, aga vana veel vast mitte.
Muide, lasteaiale laenatud Tudusoo põrandamäng leidis õpetaja sõnul samuti sooja vastuvõtu, mis omakorda andis mõtte, et seda põrandamängu võikski ju lasteaedadele siin Tartu läheduses välja laenutada. Asume selles suunas tegutsema.
Kui kätte jõudis 17. november, saime kokku Ala kooli lastega – reisi pikkuse suhtes ilmselt kõige vapramad – sest nii kaugelt ju! Saatsin õpetajale Eesti kontuurkaardi, kuhu lapsed saaks bussi sõites kohti märkida, millest läbi liigutakse.
Seljamäe rajal liikusime päripäeva ja kuna õpetaja oli aidanud lastele soode teket ja nende arenguastmeid väga põhjalikult varasemalt meelde tuletada, oli rajal selgitustega kohe märksa lihtsam. Lapsed tegid väljapakutud tegevused kenasti kaasa. Sedakorda “töötas” ka soode tähtsuse-tegevus – lihtsalt pantomiimi asemel tegin lausetest sõnade kaupa nn pusletükid ja neid meeldis enamikule grupist küll kokku panna. Tore! Kahe lapse jaoks, kes vajasid omas tempos liikumist, tekkis tore lahendus, et nad hakkasid koolist kaasa tulnud teise õpetajaga suuremale grupile vastu jalutama. Kõrvaklappe neile paraku pakkuda ei saanud, kuid infotahvlid olid õpetaja sõnul abiks ja nii oli võimalus laste vajadustega arvestada.
Kui hakkasin koju sõitma, siis vahetult peale Oonurme asulat nägin esimest korda väga lähedalt kakulist – uduse pildi ja päevase aja põhjal langeb Urmas Sellise määramisabi toel “kahtlus” eelkõige händkakule.
Tartu poole sõites ja analüüsides toimunud õppepäevi, tabasin taas end mõttelt, et me täiskasvanutena ootame, et lapsed kohanduks neile etteantud oludele. Viimase paarikümne aasta kultuur ja geneetika on aga lapsed seadnud selliselt, et pigem peavad täiskasvanud ja ümbrus kohanduma lastega/noortega. Eks tõde on kuskil vahepeal, sest pingutama peavad ju mõlemad osapooled. Igas koolitunnis on õpetajal võimalus olla palju kordi erinev, õppepäeval on aga selleks sisuliselt üks võimalus. Õpetajate Lehes palju kordi kasutatud sõnapaar teeme “huvitavaid tunde” on minu jaoks miljoni-euro-küsimus, sest enamiku jaoks on vastus ju erinev. No mul on ees vähemalt 49 võimalust, et sellele küsimusele kasvõi osaliselt leida vastuseid. Aitäh, õpetajad, et võtsite kuulutuse sabast septembrikuus kinni ning kohtusime, et saaksin rääkida soodest ja ise selle kaudu õppida – parim võimalus õppida on ju teiste õpetamine 🙂
Väike valik õppepäeva korraldaja (sund)mõtteid, millel on ilmselt parasjagu kattuvust iga õpetaja tavapäraste küsimustega:
Jätkasime augustis linnurahu järgselt sootaastamistöödega. Siit väike ülevaatepostitus, kuidas soode taastamisega läheb.
Ohepalu looduskaitsealal (lka) sai enamus töödest tehtud ekskavaatorite abil 2019. a sügisel ja üle jäi veel vaid paisudega kraave sulgeda kohtades, kus koppadega kaevamine ei oleks olnud mõttekas. Sestap korraldasime augustis 3 talgut, kus vabatahtlikud paise rajasid. Samuti kutsusime appi kolm töömeest, kes kogu kuu vältel paise rajasid. Nõnda saidki tegusate abikäte toel Ohepalu taastamistööd valmis.
Kõiki algselt plaani võetud kuivenduskraave ei olnud siiski võimalik sulgeda, näiteks jäi avatuks Ristsaare reservaati ümbritsev kraavivõrk. Arutelu all oleva kaitse-eeskirja muutmise järgselt on tõenäoliselt võimalik ka sealsed kraavid sulgeda.
Paisu tihendamine räätsadega Väike-Udriku järve lähistel. Foto: Carmen Pajuste
Sirtsi looduskaitsealal lõpetati tänavu augustis soo taastamiseks tarvilikke kujundusraied. 2019. jaanuaris alustatud töid (mis linnurahu ajaks peatati) juhtis RMK ning tegi OÜ RT Plaan. Samas jätkati kopatöödega – suleti Tedresoo kuivendusvõrk ja Sirtsi soo idaosas paiknevad kuivenduskraavid. Paralleelselt kuivenduskraavide sulgemisega hooldati ka teeäärseid kraave. Nõnda saab nende abil ära juhtida senisest suuremat veehulka ja tagada, et kaitsealale rajatud teedel saaks jätkuvalt liikuda. Kopa- ja hooldustöid tehti Sirtsi lka Ruunakünka ümbruses ja lääneosas. Töödega plaanitakse Sirtsis lõpule jõuda 2020 novembris. Kopatöödega tegeleb Metropol Group OÜ.
Töödega tegi tutvust ka kohalik Sirtsi metsis. Paisu ehituseks pidi üks kolmest mehest kukega läbirääkimisi pidama, nõnda said teised kaks paisu ehitada. Foto: J.-O. Salm
Ekskavaator Ruunakünka lähistel kraavivalli kraavi tagasi tõstmas. Foto: J.-O. Salm
Tudusoo lka-l alustati soode taastamiseks tarvilike raietöödega 2019. a veebruaris, paralleelselt jätkatakse ka kopatöödega. Tarvis on teha veel mõned trassiraied, et saaks ekskavaatoriga kraavidesse paise rajada. Nõnda saab omakorda taastuda soole omane veerežiim. Aastaga on suletud kuivenduskraavid Tudu lka lõunaosas, Järvesoos, Punasoo lõunaosas ja osaliselt Kruusoja ümbruses. Samuti suunati ümber Kruusoja ja rajati Raba tee äärde uus kraav, teevad võimalikuks kaitsealast läände jäävate kuivendussüsteemide ladusa toimimise. Töödega plaanitakse lõpule jõuda detsembris 2020. Töid teeb Hanso MK OÜ. Kruusoja suunas ümber ja Raba tee äärde rajas kraavi Metropol Group OÜ.
Tudu lka-l Luusaare soo põhjaserval on paisu ehitus lõpusirgel. Foto: J.-O. Salm
Laukasoo, Lahemaa rahvuspark
Laukasoos lõpetati kraavide sulgemine koppadega 2019. a novembris. 2020 a. augustis toimetasid kunagisel labidaturbavõtu alal õpilasmalevlased Tallinnast, ELFi talgulised ja kaks labidameest, kelle kaasabil on sootaastamine Laukasoos lõpule viidud.
Alutaguse rahvuspargis – Feodorisoos ja Alam-Pedja lka-l Soosaares jätkub sootaastamistööde järgne seire. Hetkel kavandatakse ehitatud paisudel väikeseid parendustöid ning mõnede lisapaisude rajamist, et veerežiim saaks paremini taastuda.
Tehtud paisu pidavust uurimas – vesi on siit üle voolanud ja pais vajab veidi tõstmist. Foto: J.-O. Salm
Taastamistööde teostusprojektid ja täiendav teave taastamisalade kohta on leitav projekti alalehel.
Galerii 2020. aasta sootalgutest ning ELFi talguprojekti teistest tegemistest leiad siit!
Head sügist!
Vaata lähemalt ERRist!
Soode taastamise ja kaitsmise juures on väga oluline jagada kõigi huvilistega teavet, mis puudutab soid, nende taastamistööde vajalikkust ja iseloomu ning Tudusoo looduskaitseala ja selle ümbruse (aja)lugu.
Piret Pungas-Kohv, ELFi keskkonnateadlikkuse spetsialist
Tel: 53440791
E-post: piretpk@elfond.ee
Osaleda saavad kõik soo-huvilised alates 5. eluaastast. Kuna Tudu raja ehitamisega on arvestatud nii nende inimestega, kes hästi ei näe, kui ka nendega, kel on keerukas liikuda.
Kui Covid19 lubab, on meil kuni 2021. aasta lõpuni plaanis läbi viia ligi 60 õppepäeva, kus saab korraga osaleda kuni 24 inimest.
Need 60 õppepäeva on juhendamistasuta, õppepäeva sisse on arvestatud tasuta lõunasöök ja sõidutoetus 220 euro ulatuses.
Iga kool tellib ise bussi endale sobivast bussifirmast. Kui transpordiks kuluv summa on alla 220 euro, saab kogu arve saata Eestimaa Looduse Fondile (ELFile). Kui pakkumine tuleb suurem, on vaja paluda, et bussifirma esitaks arve kahes osas – 220 eurot ELFile ning ülejäänu jääb siis kooli kanda.
Sellele arvele, mis tuleb ELFil transpordi eest tasuda, palume selgituseks lisada järgmist – Õppepäeva transpordikulu toetatakse projektist “Soode kaitse ja taastamine” LIFE14/NAT/000126.
Seljamäe matkarajal kestab õppeprogramm ca 3–4 tundi (sh söögipaus) ja tegevuslikult on põhirõhk liikumisel. Tudu õpperajal on programmi põhirõhk aktiivsel õppetegevusel ja tegevuste läbiviimiseks on hea arvestada vähemalt 2–2,5 tundi (sh söögipaus). Võimalik on organiseerida ka pikem ekskursioonipäev, kus esmalt saavad huvilised Tudu õpperajal juhendaja abiga tuttavaks soode taastamise teemaga ning peale puhkepausi on võimalik minna iseseisvalt Seljamäele matkale.
Nagu ikka, on ka Tudu rajal mugav õppida soojemal aastaajal. Seega sõltub õppepäevade läbiviimine pajuski ilmast ja loomulikult on oma roll ka viirusel Covid19-l. Loodame väga, et saame 2020. aasta septembris-oktoobris pakkuda huvilistele vähemalt 10 õppeprogrammi. 2021. aasta programmide ajad täpsustuvad kevadel.
Kõik õppematerjalid, mida Tudu õpperajal kasutame ja on plaanis kasutada, on tasuta kättesaadavad ka siin kodulehel. Iga õppeprogramm sõltub laste vanusest, nende iseloomust, ilmast jpm. Üldiselt on õppeprogrammi ülesehitus järgmine:
26. juulil tähistatakse rahvusvahelist rabapäeva. Eestimaa Looduse Fond (ELF) kutsub sel puhul tuleval nädalal algavatele sootaastamise talgutele Lääne-Virumaal.
Sood ja eriti kõrgsood ehk rabad on ühed Eestimaa ürgseimad loodusväärtused. Vähem kui saja aastaga on kuivendatud väga palju madalsoid, et muuta neid põllumajanduslikuks maaks. Kõrgsoosse ehk rappa on suundutud eesmärgiga saada turvast ja hiljem lootusega muuta raba tasapisi metsaks. Tänaseks on selge, et looduslikult toimivad rabad on väga väärtuslikud kooslused süsiniku siduja ja veeringe reguleerijana. Rabadest on meile tuntud mitmed looduskaitse all olevad liigid. Lindudest armastavad rabas elada näiteks rabapüü ja metsis, putuktoidulistest taimedest huulheinad, kahepaiksetest rabakonn, selgrootutest valgelaup-rabakiil, suur-rabakiil, villpea-aasasilmik ja mitmed teised liigid. Kõik need liigid vajavad endale kodu – raba! Inimesedki armastavad käia rabas marjul, matkamas ja puhkamas.
Eesti soode ja seal elavate liikide elutingimuste parandamisele saab igaüks kaasa aidata. 1. augustil lükatakse ELFi eestvedamisel käima kogu kuu vältav seitsmeosaline sootalgute sari, kus huvilised saavad paise rajada ning seeläbi sookoosluse taastamisel oma olulise panuse anda. Kõige enam on abikäsi tarvis augusti alguses (1.–5. ning 6.–9. augustil) toimuvatel talgutel. Rohkem infot ja talgukalendri leiab lehelt www.talgud.ee.
Talgud toimuvad Ohepalus ja Laukasoos, kus vabatahtlikud saavad oma kätega turbapaise rajada. “ELFi sootalgutega saab oma suvele juurde lisada tõeliselt seiklusliku maigu – minna omadega sõna otseses mõttes rappa, nautida ürgset maastikku ning usaldada ennast Ilmataadi meelevalda,” rääkis ELFi talgukorraldaja Kadri Aller.
Soode taastamist veab eest Eestimaa Looduse Fond koostöös Tartu Ülikooli, MTÜ Arheovisiooni, RMK, Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi, vabatahtlike ja mitmete teiste osapooltega. Talguid ja projekti „Soode kaitse ja taastamine” rahastavad Euroopa Liidu LIFE programm ning SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Kuula Vikerraadio saadet ja soorännakut Piret Pungas-Kohviga siit!
