Kui soine on eesti ilukirjandus?

Ajakirjas Akadeemia (detsember 2016) ilmus Piret Pungas-Kohvi artikkel „Kui soine on eesti ilukirjandus?“, mis on mõneti jätk augustis „Eesti Looduse“ veergudel ilmavalgust näinud artiklile „Millised on sood lasteraamatutes?“

Pisut enam kui 60 trükise põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et 20. sajandi teise pooleni on soo üksikute eranditega pigem vaesuse ja lõputu töö tekkepõhjus või äärmuslikemate süžeeliinide korral ka hirmuallikas või lausa mõrvapaik.

„Ära enam valeta, lojus!“ karjus Miika, unustades enda korraga sootuks. Ja siis see juhtuski. Suure jõuga, otsekui laps kerge mängukanni, tõstis ta küüraka pea kohta ja paiskas ta kaugele mädamülkasse, millest too kitsas tee möödus. Vedel, kohvipruun pori pritsi kõrgele üles. /…/ Kuid mülgas oli tõusnud juba rinnuni. /…/ Suured kollased mullid kerkisid ta kõrvale, lõhkesid ta ees ja tekkisid ta selja taha. Raba imes teda toll-tollilt, kiskus teda koletu jõuga enda mädanenud üska, näis mööda jäsemeid üles roomavat, et teda siis seda suurema hooga alla litsuda“ (Jakobson 1931: 338-339).

Soo kui ümbritseva keskkonna osatähtsus käsitletud teostes on väga varieeruv, kõikudes pelgalt olustiku määratluse kuni justkui elustatud tegelase vahel. Soo tegevuskohana on kõige enam päevakorral 20. sajandil enne II maailmasõda. Tegevuslikult seostatakse sood kraavide kaevamisega kuivendamise eesmärgil, soo kogemisega liikumisel või vaatluse kaudu. Samas “vaadatakse” täiskasvanutele mõeldud ilukirjanduses sood kaugelt, s.t seda kasutatakse enamjaolt taustana olustiku ja meeleolu edasiandmisel.

Viimaste aastakümnete jooksul on soo ökoloogilise väärtuse kõrval muutunud oluliseks ka soo esteetilised väärtused. On ilmunud teoseid, mille keskmes on soo ise ja milles püütakse sood mõista ja temaga läbi saada. Kuid sellegipoolest on positiivse vaatenurga esitajaks matkaja, külaline, mitte püsielanik. On mõneti üllatav, et täiskasvanutele mõeldud raamatutes ei leidu kuigivõrd koriluse ega turba kaevandamise kirjeldusi. Samas on sood kasutatud mõnel juhul metafoorina; säilinud on ka soo müstiline käsitlusviis, mis küll kunagiste pärimustepõhise esituse asemel on mõnel juhul leidnud lähenemise lausa ulmekirjanduses.

Täpsemalt koos rohkete näidetega saab lugeda muidugi artiklist…

Algasid sootaastamistööd Soosaares

Soosaare soo taastamistööd koosnevad kahest etapist. Esimene etapp on raie ja teine osa paisude ehitus. Raiete läbiviimine on kavandatud perioodil detsember 2016 – kevad 2017. Detsembri algul alustati trassiraietega taastamisalale viiva endise tee ja selle kraavide ääres. Paisude rajamine on kavandatud peale raietööde teostamist, suvel 2017. Mõlemad tööd olenevad palju ilmast , seega võib ajakava ka muutuda. Teostatavad tööd on kirjeldatud Soosaare taastamiskavas.

Looduskaitsjad alustasid Eesti taassoostamist

KRAAVID KINNI. Nõukogudeaegne kuivendamistuhin saab miljoneid maksva tagasikäigu.

Eestimaa Looduse Fond (ELF) ja Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) annavad tagasikäigu nõukogudeaegsele soode kuivendamise tuhinale ning taastavad 2020. aastaks tervelt 20 000 hektarit ehk 200 ruutkilomeetrit soid.

Loe edasi Postimehe artiklist

Poolsurnud soid ootab ees põhjalik remont

Kuigi Eesti on soostumuselt Soome järel maailmas teisel kohal, on  looduseinimesed veendunud, et meie sood on kehvas seisus ja vajavad ravi ning taastamist.

Loe edasi Virumaa Teataja artiklist

Kutse soode taastamise avalikule arutelule Rakveres

ELF korraldab soo taastamist ja kaitset käsitleva avaliku tutvustuse ja arutelu 25. novembril algusega kell 15 Rakveres hotellis Art (Lai tn 18). Ühtlasi tutvustame Sirtsi looduskaitsealal Palasi mahajäetud kaevandusvälja soo taastamiskava (tööversioon leitav siin). Kõik huvilised on oodatud!

Päevakava
15:00 Keskkonnaameti avasõnad
15:05 Ülevaade projektist „Soode kaitse ja taastamine“ projektijuht Jüri-Ott Salm, ELF
15:20 Soode taastamise põhimõtted ja Palasi taastamiskava tööversiooni tutvustus, Marko Kohv, ELF
15:45 Riigimetsa Majandamise Keskuse roll projektis, raiete kavandamine, RMK, Leevi Krumm
16:00 Paus
16:15 Kuivendatud soode taastamine loomastiku vaatenurgast, sh Palasi kaevandusalal tegevuste läbiviimine, Ann Kraut, Tartu Ülikool
16:30 Pärandkultuur soodes, Piret Pungas-Kohv, ELF

16:45 Sooarheoloogia, Kaarel Sikk, MTÜ Arheovisioon
17:00-18:00 Arutelu
Palume osalemisest võimalusel teatada projektijuht Jüri-Ott Salmile (e-post jott@elfond.ee, tel 529 5933).
Palasi mahajäetud turbakaevandusalal soo taastamiseks eelduste loomine

Palasi tänaseks mahajäetud turbaväli rajati 1960. aastatel ning turvast kaevandati freesmeetodil. Ala jäeti maha arvatavasti enne 1990. aastat.

Soo taastamise eesmärk Sirtsi soo lääneservas (vt joonis) paikneval endisel 31,9 ha suurusel kaevandusalal on luua tingimused siirdesoo ja/või raba taastumiseks. Lisaks luuakse eeldused 42,5 ha raba ja 3,4 ha huumustoiteliste järvede ja järvikute seisundi paranemiseks, mis paiknevad kaevandusalale rajatud kuivendusvõrgu mõjupiirkonnas. Natura 2000 andmebaasi mitte kuuluvat rabametsa mõjutatakse taastamistöödega positiivselt 19 ha ulatuses.

Peamised taastamistööd on kraavide kinni ajamine ning paisudega sulgemine, samuti turbasammalde külv. Lisaks eemaldatakse kuivendatud soost ka osa puistust, et vähendada puude kaudu liigvee aurumist. Taastamistööde kavandamise eel on alal tehtud linnustiku, rabakiilide ja rabakonna inventuurid ning hinnatud ümbritsevate sookoosluste olukorda ja raiete vajadust. Samuti on läbi viidud hüdroloogiline modelleerimine, et hinnata vee liikumist kuivendatud soos ja taastamisjärgselt. Toimunud on arheoloogilised välitööd, jätkub rahvapärimuse ja teabe kogumine soo kasutuse kohta. Taastamistööde edukuse hindamiseks on kavandatud seire.

Taastamistööd on kavas aastatel 2017-2020. Taastamisala paikneb riigimaal Sirtsi looduskaitseala Palasi ja Sirtsi soo sihtkaitsevööndites. Taastamistegevused lähtuvad Sirtsi looduskaitseala kaitse-eeskirjast ja kaitsekorralduskavast. Taastamiskava koostatakse koostöös RMK ja Keskkonnaametiga.
Peagi valmiv taastamiskava tööversioon on leitav hiljemalt 14. novembrist veebilehel soo.elfond.ee. Tagasisidet ootame taastamiskavale kuni 5. detsembrini 2016.

Tegevused toimuvad projekti „Soode kaitse ja taastamine” (Conservation and Restoration of Mire Habitats, LIFE Mires Estonia; projekti nr: LIFE14 NAT/EE/000126) raames, rahastavad Euroopa Liidu LIFE programm ning Keskkonnainvesteeringute Keskus. Projekti eesmärk on ennistada eri kaitsealadel soode kuivenduseelne olukord (Soosaare soo Alam-Pedja lka, Järvesoo ja Luusaare sood Tudusoo lka, Sirtsi lka, Feodorisoo Agusalu lka, Ohepalu soo Ohepalu lka, Laukasoo Lahemaa rahvuspargis). Täpsem teave projektialade kohta on leitav veebilehel soo.elfond.ee.

Soode taastamisest Rootsis

Millised on soode taastamise kogemused Rootsis ning kuidas elavad sealsed asukad – rabakiilid, pisiteod ja metsised? Seda käisime uurimas 9.-14. oktoobril 2016 toimunud õppereisil ühes Tartu Ülikooli, ELFi, Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi ja RMK oma ala asjatundjatega. Siit leiad kokkuvõtte ja pilte Rootsis kuuldust-nähtust.

Metsiste kaitse

Esimese õppereisi päeva sisustasid metsiseuurijad ja -kaitsjad Hans Svensson ja Jan-Erik Hägerroth. Meile tutvustati kahte metsise mängupaika. Maastikule oli siin mosaiikne – väiksemad aluskivimi paljandid, künkad vaheldumisi soode ja tihedama puistuga. Sood olid heaks toidubaasiks pesitsevatele lindudele ja tibudele, kuid olulised ka mängude ajal (tupp-villpea). Mängualale olid olulised selle piiril paikneva maadja võrastikuga kuused, hoidmaks seljataguse kaitstud. Erinevad mängualad asetsesid üksteisest ligikaudu poolesaja meetri kaugusel, sealjuures oli nende vahel visuaalne kontakt (metsarindele oli iseloomulik, et see oli suhteliselt hõre, puudus ka kuivenduse mõju). Pesitsusalad paiknesid vahetult mängualade juures, kuid ka kaugemal – 1 kuni 2 km. Aladel oli tehtud harvendusraiet. Liikumispiiranguid polnud seatud ning raieviiside ja metsa kasutuse osas  (näit jaht, jahikoerte koolitus, kiirraudtee rajamine) ei olnud muid piiravaid tegureid, kui kokkulepped metsise kaitsjate ja maaomanike või arendajate vahel. Siinjuures on eripäraks kogukondlik metsaomand, kus üldjuhul peetakse oluliseks puidutulu kõrval ka teisi väärtusi, sh metsist. Sarnaselt Eestile on ka Rootsis metsise populatsioon vähenemas.

Rabakiilid

Teine päev algas Tommy Karlssoni ettekandega kiilidest, sh loodusdirektiivi raames tehtavast seirest. Seejärel külastasime kiilidele elupaigaks sobilikke soojärvi Norrköpingi linnast põhja pool. Tutvustati seiremetoodikat ja erinevate liikide elupaiganõudlust. L. albifrons asustab oligo- ja düstroofseid väikeveekogusid, mh kruusavõtuauke, Lõuna-Rootsis ka eutroofseid tiike, L. caudalis ujulehtedega metsajärvi ja on Rootsis kõige haruldasem rabakiililiik. L. pectoralis seevastu on Rootsis kõige tavalisem rabakiil, esineb väga mitmesugustes elupaikades. Vanad rootslased arvasid, et kiilid on seotud allilma ja trollidega (millele viitab ka rootsikeelne seltsi nimetus trollslända – trolli kedervars; vrdl. ingl. k. dragonfly ja est. k kiililiste seltsi ühe perekonna nimetus – tondihobu). Tänapäeval on kiilid Rootsis populaarsed, palju andmeid koguneb vabatahtlikelt loodusvaatlejatelt. Kiiliseiret tehakse kesksuvel vaadeldes täiskasvanud isendeid ja otsides vastsete kesti.

Pisiteod madalsoos

Madalsoodesse pisitigusid uurima läksime Olle Jonssoni juhendamisel. Külastasime nelja sood, silma jäi soode väiksus ja taastamisjärgne hooldamise intensiivsus (alad olid niidetavad või karjatatavad). Taastamine hõlmas puistu eemaldamist, mõndedel juhtudel ka pinnase kõrvaldamist. Pinnase eemaldamine oli tingitud vajadusest vähendada kõrget lämmastiku ja fosfori kontsentratsiooni, samuti poleks tüsenenud huumusekiht olnud enam sobilik madalsoole iseloomulikule taimestikule. Madalsoode kadumise põhjuseks on või olid nende kuivendamine põllumajanduslikel ja metsanduslikel eesmärkidel, taristu arendus või mõnedele juhtudel kunagistel soo-aladel niitmise ja karjatamise lõpetamine.

Kogu Östergötlandi maakonnas oli madalsoid säilinud u paarkümmend ala (vt joonis). Üheks sihtliigiks madalsoode taastamisel on pisiteod (Vertigo geyeri, angustior, genesii). Ühele alale oli mõne aasta eest väikest pisitigu (V. genesii) taasasustatud. Selle edukuse hindamiseks plaanitakse seiret 5-aastase sammuga.

 

Store Mosse looduskaitseala
Järgmiseks külastasime soo taastamise projektiala Anderstorps Store Mosse looduskaitsealal. Giidideks olid Kristofer Paulsson ja Johan Rova (Jönköpingi maavalitsus). Tegemist on Euroopa Liidu LIFE-programmi rahastud projekti „LIFE to Ad(d)mire“ taastamisaladega. 

Aitäh projekti „LIFE to Ad(d)mire“ juhile Lisa Tenningule ja kogu meeskonnale, kes olid kogu õppereisi organiseerijad ja võõrustajad.

Tekst: Jüri-Ott Salm

Fotod: Marko Kohv, Ants Animägi, Jüri-Ott Salm

Õppereis toimus projekti Soode kaitse ja taastamine (Conservation and Restoration of Mire Habitats – LIFE Mires Estonia; projekti nr: LIFE14 NAT/EE/000126) raames. Reisi aruanne leitav siit.

Muljeid Inglismaa soodest ja taastamisaladelt

„Oh, dear!“ tuli hüüatusena meie suust, kui nägime esimest korda Inglismaa sood. See oli midagi karjamaa ja raiesmiku vahepealset. Võõrustajad ise ütlesid, et tegemist on loodusliku sooga, mida on ainult 300 aastat karjatatud. Inimmõjude paletti kuulub veel üldine õhusaaste, happevihmade ja toitainete rohkus. Samas on soode taastamisega Inglismaal tegeletud juba pea 30 aastat. Nii võiks õige lühidalt ja emotsionaalselt kokku võtta soode olukorra Inglismaal.

Sellised mõtted tekkisid kahel konverentsil, mida oli võimalus lähikuudel külastada. Marko Kohv käis Peak Districtis Kesk-Inglismaal droonide kasutamist käsitleval konverentsil ja konverentsijärgselt külastas sootaastamisprojekti Moor LIFE 2020 (LIFE viitab siin ja edaspidi Euroopa Liidu LIFE programmile ja rahastusele). Teine konverents oli Natural England´i poolt korraldatud Cumbria Bog LIFE Šotimaa piiril Lake Districti soodes, kus osalesid Piret Pungas-Kohv ja Marko Kohv.

Cumbria Bog LIFE konverents toimus väga inglaslikus väikelinnas Penrith, väga inglaslikult rägbi klubis.

Mõlemal koosviibimisel harutati lahti õige mitu tõsiasja, mille läbimõtlemisel ja arvesse võtmisel võiks Eesti soodega majandamisel nii mõndagi ennetada. Nagu nimigi ütleb, on Suurbritannia, erinevalt Eestist, suure pindalaga. Seal on palju organisatsioone ja puudub keskne andmebaas taastatavatest sooaladest. Kõik ei tunne kõiki nagu meil. Seega inglased tegelikult ei teagi väga hästi, kui palju on soid taastatud. Meie saaks taastamisega seotud andmebaasi veel suhteliselt kerge vaevaga tekitada ning luua sellele toetudes ka püsivalt toimiv ja läbimõeldud seiresüsteem. Selle puudumine on inglaste sõnul suur probleem. Tegelikult neil ei olegi andmeid, et taastamise edukust kuidagi hinnata, sest projektid ise kipuvad olema liiga lühiajalised ja esitlevad eelkõige positiivseid andmepunkte.

Soode kaitse ja taastamise näited Inglismaal

Kesk-Inglismaal Peak Districtis oli kunagiste happevihmade tõttu hävinud kogu taimestik. Järele on jäänud kümnete ruutkilomeetrite kaupa musta turbamaad. Taimkatte kadumine on omakorda kaasa toonud suure erosiooni, sest Inglismaal asuvad vähegi säilinud soisemad alad mägistel aladel, kus nõlvad on järsud. Nii kantakse vihmaveega väga palju turvast minema ja algsest maapinnast on alles jäänud umbes 10%. „Soodes“ leidus jäärakuid, mis ulatusid kohati läbi kogu 4-6 m paksuse turbalasundi. Peak Districti sooalade taastamisel oli esimene mure, kuidas hoida üldse turvast mäe otsas „kinni“ ning vältida selle kandumist jõgedesse ja paisjärvedesse. Selleks on inglased lubjanud ja väetanud turbapinda ja külvanud tavalist rohuseemet, et sel mustal maal midagigi kasvama hakkaks. Kuna kogu ala asub mäe otsas, tuli taastamiseks vajalik kraam kohale vedada helikopteritega. 32 km² taastaimestamiseks on kulunud 32 miljonit naela ning arvestuste kohaselt kulub veel 20 aastat ja samapalju raha, et mõningates kohtades turbateke taastada. Sooala lausaliseks parandamiseks kulub aga aastatuhandeid.

Põhjapoolsetes soodes Cumbria maakonnas, oli inimmõju nõrgem, aga eestimaalase jaoks siiski ehmatav. Selle piirkonna peamisteks murelasteks on pikaajaline kraavitus ja turba kütteks lõikamine, mis on rabadest alles jätnud vaid „äranäritud“ südamikud. Oma mõju on jätnud ka aastasadu kestnud karjatamine. Sellele lisandub juba viidatud õhusaaste ja suur hulk toitained, mis õhu kaudu lisanduvad ning intensiivne metsandus. Lisaks kasvab ja levib nende rabades edukalt kuninganna Victoria ajal võõrliigina sissetoodud rododendron, millest lahtisaamiseks soid „rohitakse“ või kasutatakse Round-up mürki. Arvestades neid tegureid, on ka kogu selle piirkonna probleemide sasipuntra lahtiharutamine väga kallis ja pikaajaline töö. Ökoloogilisi muresid ümbritsevad veel maaomandi küsimused, mistõttu igasugune taastamistegevus on äärmiselt ajamahukas ja tihti hoopis võimatu.

Taastamistöödel kraavide sulgemiseks olid UK-s algusaegadel väga populaarsed plastiktammid, mis tänaseks on asendatud turbast veetõketega. Kuna turbakihi ülemine meeter on inimtegevusest rikutud ja sood kaldega, siis vee paigalhoidmine on väga raske. Täna saavad nad parimaid tulemusi kogu taastamisala ca 20×20 m ruutudeks jagades. Ruudud koosnevad läbi rikutud turbakihi ehitatud vallidest. Nii kujuneb riisipõllulaadne võrgustik, kus on kõrgemad vallid ja keskel märjem ala. Taastaimestumine tundub olevat üsna hea, kuigi peamine osa taimestikust on sini-helmikas, mille varjus kasvavad tasapisi turbasamblad ja mittesoovitav rododendron.

Puid inglased taastatavates soodes ei salli, taastamisele eelneb täielik lageraie. Paljud vähegi taastatavad sood on metsaistandusteks. Metsakasvatustsükkel on 40 aastat. Praeguseks on Briti riiklikud metsafirmad öelnud, et aladel kus turbakiht on paksem kui üks meeter enam istandust ei uuendata.

Huvitav fakt on, et turbalõikamise õigus on kohalikel säilinud tänapäevani. See tähendab, et riigile kuuluvas soos oli inimesel õigus naabrusest käia isiklikuks tarbeks turvast lõikamas. Nii sai näha turbakuure ja tööriistu, mida Eestis on alles vaid mõnes muuseumis. Eestis nimelt lõpetati taoline labidaturba kaevandamine möödunud sajandi keskpaigas.

Tutvusime Joan Danielsiga, kes on Kesk-Inglismaa madal- ja kõrgsoodes (täpsemalt Whixalli soos) toimuva turbakaevanduse kohta välja andnud nii CD kui ka trükise. Mis jõuavad peagi postiga ELFi, kõik on oodatud uudistama!

Üheks suuremaks väärtuseks, mis nendelt kahelt konverentsilt meie teadvusse jõudis, on see, et Eestis on soode taastamine veel palju-palju-palju lihtsam nii ökoloogiliselt kui ka raha ja aja kulult.

Tekst ja fotod: Piret Pungas-Kohv ja Marko Kohv

Inimene püüab kuivendamisega rikutud soid loodusele tagasi anda

Kui turbakaevandajad oleksid nõukogude aja lõpus järjekordset maardlat maha jättes kinni ajanud soo kuivendamiseks rajatud kraavid, võiks neis sadades paikades praegu ehk juba imetleda ilusat raba. See jäi aga tegemata ning ka aastakümneid hiljem laiutab Eestimaal tuhandeid hektareid kasutuna seisvat rabamaad, kus ei kasva suurt midagi, kuid kus turvas kõduneb, paisates õhku tohututes kogustes süsihappegaasi.

Loe edasi Tartu Postimehe artiklist soode taastamisest ja Soosaares kavandatust.

Miljonid rappa II: kuidas Soomes soid päästetakse

Suvel kirjutas Maaleht sellest, kuidas RMK hakkab soid taastama. Soomlased on aga sellega juba 1980. aastatest tegelnud. Nende kogemustest tasuks Eestiski õppust võtta.

Eestimaa Looduse Fond on algatanud projekti “Soode kaitse ja taastamine”. Selle raames käidi septembris Soome metsavalitsuse juhtimisel õppereisil, kuhu kutsuti kaasa ka Maaleht. Ja Maaleht läks hea meelega, sest taoline esmapilgul mõistusevastasena näiv tegevus vajab kindlasti lähemat uurimist ning selgitamist.

Artikkel: http://digileht.maaleht.delfi.ee/uudised/miljonid-rappa-ii-kuidas-soomes-soid-paastetakse?id=75868999

Videolugu: http://tv.delfi.ee/saated/kaameragamaal/maaleht-soomes-eestlased-opivad-soomlastelt-soode-taastamist?id=75850335

Fotoreportaaž kiilide ja konnade uurimisretkelt

Tartu Ülikooli kiili- ja konnauurijad keskendusid oma uurimiskäikudel kohtadele, kuhu koguneb vesi – kraavid, laukad, kobraste üleujutatud alad, lontsikud, turbavõtuaugud – kuna need liigirühmad vajavad soojätkamiseks vett. Enne soode taastamistööde algust on vaja välja selgitada, kus on olulised sigimise paigad ja prognoosida, kuidas võiks taastamine eri liikidele mõjuda.

Eri liigiuuringute kohta loe lähemalt siit.

Kõige lõpuks välitöövarustuse lauluke, mis sündis Ohepalu välitöödelt Tapale rongi peale vändates:
Oma kubemeni kummikuid ma armastan.
Mõõdab täpselt väledalt mu pH-meeter Pen.
Kiilid, mardikad ei muda, kui kahvatan,
sest parasjagu suured silmad kahval on.
Kuhu geps? Särgitasku täpselt paras tal,
kuid sääsed parmud ei pääse paksu särgi all.
Päike küll, kuid ei juhtu, et ma kissitan –
soni nokk mu silmad hoiab varju all.
Tal kohev vorm, nii pealael veidi jahedam.
Karvakinnastes nii imesoe on sõrmesool,
poolpaljad kolm – need aitavad mind kirjatööl.
Mahub kotti lame plasku – joodab mind
ja kaart, mis kiles kuivana hoiab end.

Tekst: Liina Remm

Fotod: Liina Remm (kui pole teisiti märgitud)